Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.

Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.

Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.

Kahaneva kuu festival – ehk homme saab Hiiumaal luulet kuulda

Kolmap. 090909 algusega kl. 09 hommikul ja lõpetades
kl. 9 õhtul toimub AVE VITA! majas (aga lootes ilmale ehk aias) Tiigi 21 Kärdlas II üleriigiline luulefestival üldnimetusega

KAHANEVA KUU FESTIVAL

Üles astub igal täistunnil erinev luuletaja või laulev luuletaja või eesti luulet laulev bard pooletunnise kavaga. Publiku nõudmisel lisalood.
Tulemisvekslid on välja andnud meie oma Avo Tamme (omnustega), Jaanus Kõrv, Vaapo Vaher, mujalt aga raskekahurvägi Elo Vee, Jaak Johansoni ja Karl Martin Sinijärvega eesotsas, kellele järgnevad Veiko Tubin (koos klaveriga), Andrus Rootsmäe (koos kitarriga; tuntud enam INBOIL’ina, ans. Jäääär asutaja), Jaak Tuksam (kitarriga), Asko Künnap, Martin Helme, Jürgen Rooste, Juku-Kalle Raid, Tiit Nieler (suupilliga); mingil ajal luba läbi astuda ka Lauri Saatpalu.

Kell 9 hommikul (hoolimata ilmast) rivistus, lipu heiskamine ja siis läheb luule ja muusika maratoniks.

Kell 14 – 15 paiku ka sajandi sündmus.

HOOLIMATA TÖÖPÄEVAST LOODAME VÄGA, ET PEALE ESINEJATE, KES NAGUNII VASTASTIKKU ÜKSTEIST KUULAVAD, TULEKS IGAL TÄISTUNNIL FESTIVALILE KA ARMSAID KODANIKKE VAATAMA JA KUULAMA. ÕPETAJATEL AGA PALUKS TUUA ÕPILASI ESINEJAID KUULAMA-VAATAMA, OMA SILMAGA NÄGEMA JA KÄEGA KATSUMA. JUMALAMUIDU.

Ave Alavainu

080808
08.08.08 Luulefestival Kärdlas / 08/08/08 Poetry festival in Kärdla

070707
The Night in Courthouse

Kuidas Tõnis Mäe "Tarkus" ja head ööd laulud mind kergitasid

On veresooni ahendav augustikuu lõpu aimdus. Linn muutub üha töökamaks, inimesed harjuvad kontorite, poodide ning teatriga. Eile sõitsime Albusse ning vaatasime Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi “Tarkust”. Olin üdini muusikast üle laetud ning mõttega kogu aeg kaasas. Vana viljakuivati muutus tänu suurepärasele helile ning väga heale valguskujundusele muusika templiks. Aarne Üksküla loetud neenetsi muinasjutt, Tõnise ja Jarek Kasari voogav laul ning “Head Ööd Vend” kammerkoori ideaalne kokkukõla tegid meelele ning hingele head ja lasid tunda, et elan suure kunsti ajastul. Niiskete silmadega astusin Kesk-Eesti öösse, sees müstiline kergus, suundusime auto poole ning sõitsime vaid mõned kilomeetrid edasi Järva-Madise kirikusse.

Poolüksteist õhtul algas “salakontsert”. Pärt Uusbergi kammerkoor “Head Ööd Vend”, Tõnis Mägi, Jarek Kasar (Chalice), Aarne Üksküla ning Kärt Johanson laulsid kohavaimust ning koosoldud päevadest tulenevalt ja tänuks. Kõlas vaikuse muusikat, head ööd laule, Pärt Uusbergi autoriloomingut. Kirik helises ülemhelide embuses meiega kaasa ning südaööl hingas meid Järva-Madise öösse, Tammsaare kiriku kelladega, koleniiske muruga ja lämmatava augustiöö sirinaga. Küünaldest rajal sammusid kergete hingedega inimesed. Olen siiani tänulik!

“Kuskil peab alguskokkukõla olema…”

“Olematu filmi muusika” / 5. lugu

“Muinasjutt: Kevad” See on väga rahulik kevad. See võib olla õhtu või hoopis hommik. Kohvi lõhna on korter täis ning teki all on soe. Mõningast inspiratsiooni on saadud Sven Grünbergist, Wikmani poistest, aga selleni see ei küündi. Linnud laulavad puumaja aias, õunapuud õitsevad. Kollane päike paistab läbi kollakaspaksu kardina. Olematus filmis vaheldub stseen stseeni järel.

http://veiko.tumblr.com/tagged/olematu_filmi_muusika

"Pea vahetus" NO81 Teatris NO99

Teater NO99 "Pea vahetus"Käisin ükspäev teatris, lasin päid vahetada ning sain elamuse. Koduteel esietenduselt mõtlesin, et Uku on ikka väga hea näitekirjanik. Jutuks Teater NO99 lavastus “Pea vahetus”. Lavastaja Uku Uusberg, mängivad Priit Võigemast, Märt Avandi, Raigo Saariste ning kammerkoor “Head Ööd Vend”. Oma venna Pärdi kammerkoori kasutas Uku juba oma lavastuses “Head ööd vend”. Nüüd on lavastuses ka Pärdi muusika. Pärdi all mõtlen ikka Uusbergi. Eesti luuletajate luulest, kontertlindistus on mul juba pea pool aastat kõrvades mänginud, on sündinud rida ilusaid ning vaikust armastavaid koorilaule.

Teatrisaal muutub rongijaama ooteruumiks. Rongid ning trammid teatris on minu teema. Samuti trammid Kalamajas ning rongid maale. Teatrirongide lemmikmarsruut antud lavastuses oli Tallinn – Kuressaare. Kujutlesin, kuidas rong sõidab vahete-vahel vee all ning aeg-ajalt vee peal. Näitlejate mäng köidab ja paelub. Uusberg Uku on geniaalne näitekirjanik. Ma istusin saalis ning nautsin sõna, puänti, mõttekiirust ja ausust. Ausust on lavastuses palju ning see puudutab. Loo mõte on kaunis.

Priit mängib geniaalselt, Märt väga hästi. Ma upun alguskokkukõlasse. Kuskil peab alguskokkukõla olema…Kaugustest kajav klaver toob sügavad judinad seljale. Selles on aeglast ajaloolist ilu. Õhku on taeatrisaalis vähe, aga see ei sega. Õhus heljuvad teatriparfüümid ja tihedad mõtted. See oli ilus ning aus teater.

Kuidas ma mitte millestki ei kirjuta, kuidas teatrist mitte midagi kirjutada. Kes on see öö, kes salaja kuulab pesumasina tööd?

Aga kes kirjutab kummitusest masinas või peade vahetamisest või teatrist ja värskest kevadõhust. Kui me kõnnime nii mööda Kalamaja kulunud asfalti, mille peamagistraale kastetakse öösiti pärast mastaapset lauluvõistlust, kui on kuulatud Okeani raadiost naljamehi joomas. Kui me unustame enda vaatama teatri viimase korruse aknast hoovis kasvavat tamme. Kui me vaevleme vähemagamises ja näeme veini järgselt unes kummalist saksa kultuurteatritegelase maja, mis miskipärast asub Külitses ning kus on kummaline atmosfäär ja seal ööbib sadu inimesi ning see on maailma kõige rikkam mees keda ise kohal ei ole. Seal on suur bassein kus lapsed rõõmustavad ning väikekodanlased suitsetavad, lürbivad veini, tinutavad sametist kuuerevääridele olematuid mustreid, söövad imehäid kartulisalateid ning ohkavad kevadesaabumise rõõmus. Keegi ei tunne neid inimesi unes ära, sest et ema muutub nanosekunditega Alo Kõrveks ja veel kellekski kolmandaks ning see on nagu üks suur ekskursioon läbi sinu elu, läbi sinu päeva, läbi sinu iseenese. Kuidas saab kirjutada nii, et unustada, millest alustasid, upud suvalistesse kohtadesse, seod end võimalikult vähe, ei lõpeta lauseid ega mõtteid. Tuleb suvi varsti, jah, me teame seda. Me ei armasta täna tühikuid ja salaja armastame siiski teatrit. Tegelikult ei armasta me reavahesid hoopis. Aga meile meeldib teatrikohviku magustoit ja see, kui inimesed saavad juttu rääkida. Rääkida/röökida end vabaks. Kuidas siis saabki olla teatrinägemistest aega kirjutada, kui ootad öösiti oma pesumasina pesemistsükli lõppu, ootad öösel, et pesu kuivaks, avastad hommikul ikkagi märja pesu, kuulad, kuidas inimesed maja koridoris samme kajatavad, kuivatad triiksärki radiaatoril, mis köeb veel viimaseid päevi, sest suvi on lähenemas ja kes see suvel ikka kütab. Romantiliselt unustad end mõnda ajastusse, tuletad meelde,  milliste värvidega on sinu lemmikfotod. Unistad suurtest tegudest, ilusast maailmast, röögatavatest fotodest, rahulikust muusikast. Armastad pidevalt klaverit. Kas vana arm kord roostetab või jääbki klaver. Tunned, kuidas sõnad saavad otsa, sõrmed väsivad, elu soojeneb, sest suvi läheneb. Ei jõua kunagi magama varem kui uue päeva esimesel või teisel tunnil. Ole tervitatud öö. Jääme lootma, et masinakummitused ja pea vahetused formuleeruvad sissekanneteks ka.

Mängud tagahoovis ehk Because – Eesti Draamateatris

“Heliose” kino on lavastaja Viktor Rõzhakovi nägemusest moondunud niiöelda tagahooviks. Korvpalliplatsiks. Kui ei oleks seal teisi lavastusi näinud, ei märkakski, et lava tagasein on juurde ehitatud ning harmoniseerub ruumiga suurepäraselt. Keset mänguplatsi on suur metallist kiik ning paremat kätt kõrge ja järsk metalltrepp, mis viib teisele korrusele ehk rõdule. Seal on ka DJ, kes kujundab koha peal kogu etendust muusikaliselt. DJ Aleksandr Zhedeljov.

Publikut eraldab mänguplatsist paarimeetri kõrgune metallvõrkaed. Õhus on higi ja pinget. Näitemängu tekst ei köida, küll aga näitlejate mäng ning lavastus. Pisemate detailideni on kõik läbi mõeldud, ning kohati tekib tunne, et oled reaalselt kellegi tagahoovis. Või mõnes filmis. Pinevust ja salapära on pidevalt. Tegelikult ei saa öelda, et näitemängu tekst ei köida. Köidab küll. Öelda tahtsin hoopis seda, et kui oleks sama näitmäng lavastatud mõne teise lavastaja poolt ja mõnede teiste näitlejatega, oleks mul igav. Siin on aga näritud end sisse ja näritakse publik ka sisse. Mängu.

Muusikaline kujundus loob pingestatud atmosfääre ja mul on väga huvitav jälgida inimesi. Sest näitlejad muutuvad laval inimesteks. Tegelastest reaalseteks inimesteks. Kergusega vahetatakse noorte poiste ning advokaatide rolle. Alina Karmazina särab meesteansambli keskel. Ta on kuidagi puhas ja puutumatu. (Tema eesti keel on kõvasti paranenud).

Lõpp läheneb. Ma ei aima midagi ette. Lõppus on veel üks kriips, koos kiige kriuksuga, mis hinge kriipima jääb. Ma olen saanud teatrist jälle elamuse.

“Mängud tagahoovis ehk Because” Eesti Draamateatris