Silt: Muusika

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.