Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.
Silt: kalamaja
Need väikesed vaiksed koputused vastu aknaid, uksi ja südameid.
mingid õhtud
kui oled kodus uppunud filmi või raamatusse
veebi või veeni
kõlab tänavapoolse akna vastu selline mats, nagu keegi oleks sinna jalgratta visanud
kõhklen hetke, tõmban siis ruloo üles, akna taga on vaikus
avan akna, kummardun aknast välja
ja aknalaua alla, maja seina äärde on varjunud C. ja J.
naeravad oma huligaansuse üle
tulevad sisse, loovad korraks oma atmosfääri
korraga lõigatakse Kalamaja õhtuvaikus naeru ja absurdsustega, muusika ja jutuga
siis teinekord jälle
kui Kalamaja vaikus on naasnud, vihm krabiseb väga õrnalt välisele plekkaknalauale
kostab aiapoolse toa aknale vaikne mütsatus
lähen sinna, avan akna, O. seisab õhtuses vihmas
vahetame mõned sõnad
ja kui küsin, kas asja ka oli, ütleb O. et ei
ta lihtsalt tahtis teada anda, et ma ei ole üksi
siis vaatad, kuidas väga vaikne vihm sajab aglaselt tumerohelisele murule
see on see akendele koputamiste hetkede õnn
ja siis teinekord jälle
koputab seesama O., mu naabripoiss, uksele ja ulatab ühe plaadi
üteldes, et ta mõtles, et ma tahan seda kuulata
ning mul on tunne, et just seda ma praegu tahtsingi
– kõik need akendele ja ustele koputamise hetked
need inimesed, kes elavad siin, minu ümber ja minu sees
teevad mind õnnelikuks
üks väike vaikne mõte teise kohta
kõik need koputused
olgu need võõrad või tuttavad, L. või K. või C. või O. või ükskõik, mis tähestiku tähed
need annavad sulle aru
et sa ei ela enam anonüümses paneelrajooni üheksakordses konteinermajas
vaid siin
väikeses puumajade rajoonis
kus uste taha pannakse õunu, tomateid, suvikõrvitsaid
kus tuuakse plaate, luuakse akende kaudu lauseid
tullakse veini avama
paljajalu aeda ööd hingama
ja kui sul on ka sellest möödunust suvest maailma suurim emotsionaalne pohmell
sa oled taas kord veendunud, et SEDA ei tule vist mitte kunagi
seda suurt õnne ja lõpmatut armastust
kui kastan akna taga hakkab hirmuäratava aeglusega kollaseks minema
läbi sügispuude paistavad su köögi kapile ja pliidile erekollased päikeselaigud
laua serva pealt kukub kahvel
jääb õhku seisma
aeg peatub, et aru saada iseendast
teeb hetkelise pausi, samas liialt kõigesse süvenemata
sest sügis teeb kõiki nostalgiliseks
mööda põrandat roomab hiilides hingevalu
ja sa oled kadunud kuhugi
hallide sügispäevade ja tujutute poriste kõnniteede vahele
oled kinni oma mõtetes ja igatsustes
armastad alati liiga palju ja ei saa sellest kunagi lahti
ning siis nad koputavad
sinu sõbrad
akendele, ustele ja sinu südamele
sest nemad on olemas
isegi siis kui sina oled kurb ja ei suuda neid rõõmsaks teha
nutad hääletult elutoa diivanil
sügis heliseb akna taga
kuldne rõngas tiliseb
sa oled peaaegu kodus, aga natukene eemal
kuldne rõngas tiliseb…
…
Kuldne rõngas tilises!
Kui palju lootusi andsin ma noorena.
Kuldne rõngas tilises.
Õunapuud olid õides, õde mängis, kuldne rõngas tilises, maantee tolmas, päike leegitses, õunad langesid puist ja lõhkesid, tuba oli täis kollast kuma.
Kuldne rõngas tilises!
Ma olen ainult veel enese mälestus. Paljas uni, paljas viirastus. Ma olen hiljaksjäänud unistus, sest unistaja ise on juba ammu kadunud. Mu kannatus on ainult õhku jäänud ohe, nagu lehe värin, kui tuul on juba ammu vaikinud.
(Friedebert Tuglas “Kuldne rõngas”)
…
kõikidele, kes koputavad,
ustele, akendele või südametele
on minu sees alati üks kummardus
Hetk
Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Kui kirjutada, siis peaks teadma millest. Mina aga alustan mitte kuskilt, lasen alateadvusel voolata ning Kalamaja ööl olla täna õhtul minu mõtete peremees.
Lõunasöögi sõin F-hoones, et võimendada seda Kalamaja atmosfääri. “Eff” on tegelikult juba Pelgulinnas, aga Kalamaja lõhn on üle raudtee tunda küll. Pidin tegelikult Boheemi minema, kuid seal olid laupäeva varaõhtule kohaselt kõik lauad täis. F-hoone on suurem. Nii palju siis praktilisusest. Nii palju siis praktilisusest.
Ja korraga saad ööpimeduses, Kalamaja üksinduses, oma telefoni sõnumi. Siis läheb tuju heaks, siis saadad vastuse ja siis heliseb telefon ja Sa räägid ja korraga on nii kurb olla. Ei saagi aru, millest. Kurbusest on raske aru saada. Kurbus on alati suurem kui rõõm. Piiritut rõõmu ei pruugi tähelegi panna, aga piiritu kurbus ajab hulluks. Nii hulluks, et lahti saab ainult nuttes. Kõnnid tänaval, pisarad voolavad, istud teatris, pisarad voolavad, oled kodus, pisarad voolavad. Pesevad puhtaks. Ajavad hulluks ja pesevad puhtaks.
Öö on täna nagu suur tume ookean. Ookean, kus sõuavad igatsuselaevad ja mälestustekalad. Kõndisin päeval silmad kinni. Et kaotada korraks maailm ja aru saada, mis tunne on viibida õues täielikus üksinduses ja pimeduses. Üle minuti ei suutnud. Liiga hirmus hakkas.
Tähtis on mööda saata õhtu. Ja siis öö. Õhtud on kõige hullemad. Õhtud on juba pimedad, enam ei ole seda suveööde lõputut lõpmatut valgust, kus seisad meie maja pööningukorteri rõdul, vaatad kuidas tumelillad madalad rünkpilved veel kella kaheni öösel helendavad äsjaloojunud päikese valguses ja räägid tundide kaupa mõtetutest pisiasjadest, ilusast elust ning tunned iseenda sees, kõrval ja kohal linna, suuri tundeid ja ilusaid inimesi. Juba on sügis, tumedad ehkki veel soojad õhtud. Kahisevate õunapuude rütmis jalutasin täna pärast etendust koju. Kaks ristmikku enne kodu kallutas üle lippaia end õunapuu. Aiapoolsed õunad olid kõik ära korjatud, aga tänava kohal rippus suur ja tume kobar. Tume öö tõttu. See kobar, oma liiga uhkes üksinduses, Kalamaja tumedas öös, oli mahajäetud ja kurb. Uhke, aga kurb. Nii alustad õhtu mööda saatmisega, otsid tegevusi, mõtet ja suunda. Raamatud, filmid, arvuti, internett, televisioon, telefon. Et rahulikuna suuta magama jääda, uinutada oma aju sügisetumedast õhtust. Hirm on väga suur. Sügise ees. Talve ees. Üksinduse ees.
Jätkub arutu alateadvuse vool. Taastad mälus pilte hullumeelsetest inimestest. Sõpradest ja tuttavatest, keda sügis on hulluks ajanud. Keda elu on hulluks ajanud. Kogu aeg oli ju suvi, kus kõik oli hästi. Nüüd on linn täis hullumeelseid ja peast segaseid. Nad naeratavad kõik, aga nende kiiksuga käitumisest saad aru, et sees on neil suur ja tühi auk, mida suvi enam ei täida. Sügis on oma jaheda kirvega löönud inimeste südamesse augu. Nad poevad kirevate vahtralehtede varju, korjavad taskusse kastaneid ja meisterdavad tammetõrudest ja tikkudest naaskli abiga mängulehmakarja. Põllud ja nurmed on niisked. Kohe-kohe hallitab maa ja hommikud on hallased. Kohe-kohe hallitavad inimeste hinged ja tuleb tasane detsember ning külmutab kaaned. Enne märtsi keegi ei sula. Siis tuleb aprill, voolavad veed ja avanevad südamed. Praegu valmistub siseilm talveuneks.
Alateadvuse arutu vool on vaibunud. Lõpu ütleb Shakespeare.
LAERTES: Lõpp on vaikus.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Surevad.
Esimese septembri hommik
Praegu sajab akna taga esimese septembri tihe ja jäme hoovihm. Suurest köögiaknast vaatan, kuidas vihm tilgub astrikimbu, aknaklaasi ja teiselpool tänavat asuva tumerohelise kastani vahel. Rahulik, jahe ja malbe on olla. Hämara puumajade rajooni korteris kõlab juutuub ja mängib armastuslaule, elubiiti ning artereid ahendavaid aariaid.
Rütm on sees. Rütm algab esimese septembriga. Kõik lähevad kooli, kes alg-, kes aiandus-, kes elu-.
Oh need pikaks venitatud hommikud, kus kuulad maailma parimaid bände, aga teistele ei ütle.
Oh seda septembrialgust, müristavat Kalamaja, mädanevaid ploome, tumeroosasid astreid, ilmutamata fotofilme, valgusmõõdikuid, analoogkaameraid, digifilme, sügise armastuse lõhna, märga asfalti, tilkuvaid vihmavarje.
Oh seda melanhooliat ja romantikat.
Kuidas elu muutub filmiks, kui öösel sõidad jalgrattaga marsruudil Vanalinn-Kalamaja-Pelgulinn ja sõidutad pakiraamil ilusat tüdrukut tema koju, kuidas aeg ja vihm peatub, kuidas raudtee- ja trammirööpad lasevad rattakummil rehvini vajuda, kuidas just on räägitud kontsertiatmosfäärist, vihmast, punasest prožektorivalgusest, romantikast, häirivatest filmidest, kasvamisest, teatrist ja ma ei tea veel millest. Kuidas üks õhtu võib ikkagi niipalju pakkuda. Kuidas kõigutad jalgu oma töökabineti akna peal, vaadates teatri Lavaaugus viimast suvelavastuse etendust, kuidas pärast seda räägid sõbraga poolteist tundi juttu ja aeg kaob, kuidas pidu on juba lõppenud ja kuidas teed oma peo iseenda sees ja kuidas astud vihmamärga öisesse linna, kõik on alati suurem kui elu. Käid ühes teises teatris, põrkud tänaval veel heade sõpradega, naerate ja räägite. Uued inimesed, vanad inimesed, kontaktid, puudutused, need, mis, annavad, elule, olemuse.
Vahel tahaks selle rongi peatada… aga harva. Möödatuhisevad maastikud on nii ilusad ja minu kõrvalpinkidel istuvad maailma parimad inimesed.
Modernist, linnaga magamisest, Harry Potterist, võluritest, armastusest, tontidest, keskeakriisist – sõnauputus.
minu ööd on magamata ja magatud samal ajal
minu suvi on lõppenud ja lõppematu samal ajal
samal ajal on minu ajal lõpp ja algus
ma elan suure armastuse ajastul
inimesed minu ümber on soojad, hullud ja moodsad
see on sama äge kui šeff
suvi kollitab ikka veel akna taga, täna on soe
eile öösel istusin aia pikas murus
pikas niiskes murus, vestlused aurasid öös, saun küttis keha kuumaks
oli selline maailmalõpu aia tunne
täna panen end pidulikult riidesse
et öelda maailmale aitäh olemas olevate asjade eest
see ei pruugi küll pidulik välja paista, aga tegelikult on
inimese elus on väikeseid ja suuri ajastuid
eile lõppes harry potteri ajastu
käisime kinos viimast filmi vaatamas
enne seda olime kolme nädala jooksul kõik osad ära vaadanud
nüüd teame, mis võluritemaailmas juhtus
oskame võlukeppe kasutada, loitse öelda
Avifors Charm muudab väikesed objektid lindudeks
Wingardium Leviosa paneb asjad lendama
Expelliarmus teeb vastase relvituks
ja nii kasutame edaspidi kõiki erinevaid loitse oma elus
lõhume varikätke
armastame inimesi, kaaslasi, sõpru
ja oleme valmis võlurkonna päästmise nimel surema
“i become so tired of this loneliness” laulab coldplay just praegu oma laulus “yes”
moodsad ajad nõuavad moodsat ellusuhtumist
moodsaid peremudeleid
moodsaid vaateid
mittesuitsetamine on uus suitsetamine
suitsetamine ei ole enam moes
avangard teater ei ole enam moes
blogid ei ole enam moes
aga mina elan 1920ndates
käin kõvakübara ja spazierstockiga munakivisillutisel
saadan romantilisi kirjakesi
kogun muljeid ja külastan kunstinäitusi
harrastan naivistlikku maalikunsti
käin benefissidel ja toetan eesti kultuuri seda tarbides
fotografeerin analoogfilmile ja loen rüütliromaane
väldin modernset paska, postmodernismi, postpostmodernismi, modernismiposti ja postimoderni
täna tahan tunda maailma oma suus
täna tahan rippuda elu küljes
täna tahan teada, et sina oledki see, kes sa oled
täna tahan teada, kus oled sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha
täna tahan pildistada sõnu
täna tahan teha liikuvaid harrypotterlikke fotosid
tunda pori ja mulla maitset
raamatute lugemise lõhna
poetiseerida elu ja tundeid
lõhkuda aegunud stampe
rebida modernilt glamuur ja sära
täna tahan seguneda maailma süljega
kukkuda raamatukogu riiulite vahel pikali, paljuneda kümnekordselt
lebada kümnete raamaturiiulite vahel, kümme mina
vaadates ja sisse hingates kogu eesti kirjandust
ja taas üheks saades
korra veel kaks olles
siis uuesti üheks saades
rebida endalt nahk ja liha
joosta luukerena mööda määrdunud linna nagu mõnes Poola filmirežissööri unenäos
karjuda kaamekstõmbunud õhtujalutajatele, et selline ongi elu
ja kui nad ei usu
siis näitan neile saladust, mis elab elu sees
ma kirjutangi pidevalt linnadest
linnalaamad voolavad üle me peade
kalamajast, mustamäest, kesklinnast, süda- ja vanalinnast
hindamatust linnast
arhitektuurist
kuidas inimesed tahavad linnaga magada
kuidas linn sünnitab neile lapsi
kuidas pärnad, puiesteed, hekid, hakid, varblased
kuidas linn muutub nii pornograafiliseks, et kodanikel on häbi
olgu käes kui moodsad ajad tahes
aga kui avaneb kalamajas aken
on kogu maja alasti
me näeme, mis elu elatakse majade sees
ja see paneb möödakäijaid punastama
sest sees on midagi säilinud
liiga modernsed veel ei olda
ja korraga kisuvad nad kõik riided seljast
elavad linnaga suguelu
ühtivad majadega, ustega, ukspiitadega, lävepakkudega, aknapõskedega, -raamide ja -laudadega, voodrilaudadega, puupitskaunistustega, katuseviiludega, korstendega, klaasruutude, kahhelplaatide, trepikäsipuudega
sünnivad linnalapsed
nemad armastavad arhitektuuri
ja romantiseerivad linna
armastavad vanu maju
agul on uus paneelrajoon
mustamägi pole enam moes
linnasõdurid, arhitektuuripõdurid
linnasõda, sõnasõda, armastuse sõda
armastuse süda
südalinn
linnasüda
korraga on nii kerge olla
on reede
nädalalõpp on ees
iga nädal sünnid uuesti
pühapäeval sured ja esmaspäeval taaselustud
komapäeval on keskeakriis
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii moderne olla
korraga on nii 20. sajandi esimese kolmandiku tunne
linn lehvitab sulle reedet
head reedet
peaasi, et ei tuleks liiga moodsad ajad
Pekuliaarne mees
esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!
Sõprusest. Atmosfääridest.
Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.
See öö, see vanamees, see tulease
See öö, see vanamees, see tulease.
See biit, mis mitte kellelgi ju magada ei lase.
Kell on pool neli pärastlõunal, ma ärkasin just pealinna, eelmiste päevade jaburused pole veel kohale jõudnud.
Kogu aeg loeks keegi peas nagu lõppematut luuletust või mängiks Sven Grünberg süntesaatoreid ja sees käiks ere reiv.
Üleeile hommikul sõitsime Riisiperre, vanasse ja lagunenud mõisa lahendama ühte maailma suurimat mõistatust. Oli filmivõtete viimane päev. Lagunenud mõisa ühte saali oli üles ehitatud härrasmeeste klubi, kus maailma lahedaimas atmosfääris istusid frakkides mehed ja ees mulisesid maarjajääga joogid, ümberringi suits ja kole palavus, Riina ja Jarek mängimas kahe afroameeriklasega pokkerit, Jim, riietatuna musta kleiti, jagamas oma romaane joogialusteks, Kaido purpurse päevitusega, kobar “mõisapreilisid” tantsimas posti- ja mitteposti tantse, pilgud naelutatud higistele kehadele.
Kuidas siis oodati, kuidas võileibu söödi, kuidas öösel võte lõpes, kuidas hävitati kogu “set” ja maagilise kiirusega kadus kogu atmosfäär, kuidas vihma hakkas sadama, kuidas tiigi ääres ringis oldi, kuidas öösel autoga sõideti, kuidas väga hilja koju jõuti.
Vahepeal tahan tervitada kõiki oma uusi tuttvaid, keda ma nende nädalate jooksul saanud olen. Nelet ja Robertit ja Jaaku ja Jarekut ja Helenet.
Eilne päev oli täiesti tavaline päev, sest et mitte midagi ei juhtunud. Kui muidugi välja jätta “Eesti Popsi” festival Telliskivi Loomelinnakus, kus Imandra Lake live vihmas oli võimas ja magusalt raputav, kuidas Ewert And The Two Dragons rokkisid täiega ja live kidra kõlas veel pehmemalt ja valusamalt kui plaadil, kuidas Jarek (tollel hetkel küll Chalice) tegi laval absurdinalja ja laulis üksinda šeffimalt kui terve bänd oleks suutnud, kuidas hängiti, riputi ja rokiti, kuidas õhtul Kalamajja jalutati ja siis tänavaid vahetati, kuidas Robert ja Nele mootori mürisedes rattaga mööda Kungla tänavat sõitsid, kuidas ühes Vabriku tänava hoovis ei olnud enam Tallinn vaid kõik Eesti väikelinnade tagahoovid korraga, kuidas istuti ja joodi veini, kuulati sellist muusikat, et inimesed röökisid naudingust, kuidas flirditi flirdikaartidega, tänu millele hõljus õhus palju lillede nimesid, kuidas tuli YouTube soovilugude ring, kuidas mulle ja teistele õpetati selliseid tantsuliigutusi, et nagu täiega sürr ja kuidas valgeks läks ja kuidas me tahtsime Ukuga mere äärde minna, aga ikkagi läksime Heliose kino hoovi “Eesti Popsi” aftekale, sõites jalgrattal ja jalutades linnas, lauldes marsruudil Kalamaja-Vanalinn rahvalaule ja Valgret, kuidas me kino hoovis jälle pealinnast eemaldusime ja Poola või Veneetsiasse või kuhu iganes sattusime, kuidas me robotit ja soomet tantsisime, kuidas me vetsujärjekordades seisime ja kuidas biit kõlas selline, et see öö, see biit, see hoov, need kõik andsid sellise juhtme tunde, kuidas siis aju jooksiski kokku ja kuidas ma üksinda hommikuses pealinnas kell seitse kodu poole nutsin, kuidas korraga oli kõikide maailmade error sees, sest liiga palju head muusikat on ümberringi.
Nüüd peaks ootamatult reaalseks hakkama.
Pärast ärkamist valutas keha unenägude nägemisest
Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.
Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.
Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.