Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.
Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.
Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.