ÜHEKSALEHELISE SIRELIÕIE ÖÖ
ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna
et täna oli see päev
kus midagi erilist ei juhtunud
valgus oli küll imeline täna õhtul
kõik istusime koos verandal ja jälgisime
kuidas päike metsa sisse uppus
ja jämeda täiskuuga kohti vahetas
kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale
heleroosa taeva mille sisse
oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda
täna oli see päev
kus hommikualguse unises uimas
suudlesime kastemärjas rohus nii
et riietest tungis läbi rohumärg
roomas üdini ja pani üle keha värisema
kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama
kus plekk-kastekannust kallati vett kaela
kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse
kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem
kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunases malbes lääguses
kirjutatakse kladedesse
et täna oli see päev kui me
õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime
kus rohi torkis kaelu kui vaatasime üles taevasse
ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju
lendavat klaverit ja suurt siidmusta hüljest kolme loivaga
maailma suurimat leivavabrikut kus töö käib hilisõhtust varahommikuni
ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna
mööda varahommikust linna ja saadavad endid poodidesse
arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust
et täna oli see päev
kui päike uppus tumeda metsa sisse
kirjutatakse kladedesse
et täna midagi erilist ei juhtunud
samas tähele panemata
kui palju oli selles päevas hetki
mis tasuks igavesti romaanilehekülgedele talletamist
kallutatakse tühjaks piparmünditee kruus
ja kustutatakse vanaaegne laualamp
ning vaadatakse
kuidas sireliõieöö oma üheksa kroonlehega
hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias
haaratakse kinni sellest inimesest
kes on kõige parem maailmas
kelle hingetõmbed tekivalge all
rahustavad sinu kõige õudsemad hirmud
rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi
sa tunned tumenevas öös
puhaste juuste ja magava armastuse lõhna
kadreerid fotograafiliste silmadega
möödunud päeva hetki
korrastad kogu oma sisemist arhiivi
lahterdades erinevatesse kastidesse head ja kurjad mälestused
kallistad seda suurt üheksalehelist sireliõieööd
hiilid tasahilju voodist
et seista rohumärjas õunapuuaias
ja tunda kogu maast kerkivat jahedust
oma peas
mis mõtted kõik selgitab
kerib su ümber aastasadade tarkuseudu
hingad korraga sisse kogu maailma teadvust
kallistad iseennast selles suures ja heledas öös
kuuled puude kasvamist
rohu hingamist
ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi
poed teki alla
jalgadel niidetud murukõrred kõditamas ööd
kallistad magajat
suled silmad ja näed unes
kuidas ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna…
17. juuni 2011
KUS OLED SINA SIIS KUI
kus oled Sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha
kus oled Sina siis kui sõidan mööda maanteid
janunedes öödest haaran sõõmu
hingan sisse möödakihutavaid vaateid
tunnen Sulle mõtlemisest rõõmu
aeg astub alati omasoodu
hämaras valguses uneleb loodu
17. juuni 2011
RABAS
suur suveõhtu voolab me peale
loojuv päikene suudleb me huuli
mätaste tasases loksumises
hingab rahulik raba
laseb pisikestel lendavatel putukatel
teha mu habemesse pesa
lebame jalad surutud mürkrohelisse
märga ja niiskesse samblasse
üsna madalalt üle me peade
lendab üks lind kelle nime ei tea me
igas tema tiivalöögis on sees
kõikide maailmade suurus
suveõhtu voolab me peale
katab silmad sooja kukkuva päikese
viimaste kiirtega
ja niikaua
kuni varvastel ei hakka veel külm
hoiame teineteise ümbert kinni
ma korjan Su nabaservast marju
ja peidan need männipuu varju
niiskesse jahedasse samblasse
kuhu homseks on kasvanud
seitseteist Sind
õõtsute niiviisi saabuva suve päikesekullas
ja kogu maailm käib teid vaatamas
sest teisi nii erilisi pole
kasvate rabaga üheks
aastasadade pärast murenete
magusaks huumusemullaks
ja seitsmeteistkümne Sinu peale
heidavad kord uued
kes hoiavad ümbert kinni
korjavad teineteise
nabaservast marju
kallavad sellest saadud siirupiga
üle kogu suure raba
soo ja ilma
ning kõik kleepuvad nende armastusse
kogu maailm muutub läbipaistvaks
ja korraga on kõigile selge
milleks edasi hingata
joome nabaservamarjade siirupit
17. juuni 2011
KUS OLED SINA SIIS KUI on mu kõige lemmikum luuletus ever
Aitäh!