Helsingi hotelliwifi lubab mõned märkmed teha. Telefoni tõttu pisit hakitud.
Ma mõtlesin sellele, et kas suurel laval on võimalik ka päris sõda teha? Soomlastel oli liiga palju videot ja veidi kehv heliriba. Seda vastandasid võidukalt hea valgus ja mõnes kohas ka näitlejate mäng. Olen sõda laval vähe näinud. Eesti parim näide on NO99 “Hirveküti” kopteristseen.
Soome sõjas oli laval liiga palju karjumist ja veidi esmase pähepotsatava liiga esteetiliseltmitteilusat videograafikat. Üllataval kombel sobis lavalisse sõjasituatsiooni sülitamine ja ilastamine. Hea kujund oli vesi ja ühislaulmine. Minu jaoks stilistiline ämber oli vaenlase pesumasinatega asendamine. Kehv vene keele aktsent laulus (tehke siis juba soome keeles), pool aega arvasime, et tegemist on bulgaaria keelega.
Muusikalises kujunduses kasutati osavalt Sibeliust, nagu 1955. aasta filmiski. Vaatasin seda eelmisel õhtul ja sellest oli palju abi ja võrdlusmomenti.
Pikem kirjutamine tapab pöidla. Külmaks ei jätnud lavastus kindlasti kedagi. Liiga palju prügi ja müra. Kas soome keel laval ongi pidev karjumine? Väga huvitavaid leide ja käike. Eraldi meenub üks näitleja reageeringutest poole pudeli viina allalukistamisele.
Pikem kirjutamine tapab pöidla. Hiljem ehk pikemalt.
Minu arvates on üks paremaid sõja tegemise näiteid eesti teatris Endla “Kangelane”. Kui ka päris lahinguolukorda on seal vähe, siis ometigi on valgus- ja värvilahendus nii ehe, et üldmuljena tekib usk, nagu vaataks filmi. Pealegi on “Tundmatu sõdur” ja “Hirvekütt” filmiainelised, “Kangelase” lavastus aga algupärane lavastus igas mõttes.
Kahjuks ei saa kaasa rääkida. “Kangelane” on mul nägemata.
Me käisime ka seda vaatamas. Arvamuse peale, et näitlejad röökisid päris palju, vastati, et see oli juba midagi uut, juba rääkimise moodi, tavaliselt nad……no mine võta kinni.