Teate ju seda tunnet, kui on oodatud ja korraldatud ning siis saab suur töö tehtud. Korraga on sees veidi tühi ja nadi tunne. Ma arvan, et sama tunne on lavastajal esietenduse peol, kui lavastus on valmis ja seda on mitu kuud tehtud ning lavastaja jaoks ongi seal lõpp. Edasi ei saa tema enam midagi teha. Ainult näitlejad. Ja mida aeg edasi, seda rohkem unustavad näitlejad selle, mida proovides räägiti. Kõik tuhmub ja muutub teatri ajalooks.
Täna oli laulupeo proov. Magasin küll korralikult kaheksa tundi, aga oleksin seitse vabalt veel maganud. Selline väsimus oli sees. Eile öösel Põrgusaali katusel seistes tundus kogu teatrimaja nagu peo peal. Oma tulede, sära ning sadade inimeste sagimisega. Siis süütasime lõkke ning laulsime lumes regilaule. Mõned asjad on nii ausad, et on hea.
Teatri sünnipäev sujus viperusteta ja preemiad said jagatud.