Peas keerlevad igasugused asjad. Magusa augusti saabumise hirm, et kohe ongi suvi läbi. Maos on tühjus, selle hape närib raginaga maoseinu ning tekitab iiveldust. Korter on segamini, akende taga puhub tuul, õues on esimene vaba päev. Termos on täis kuuma vett, käsivartel ja jalgadel on külm. Keha väriseb möödunud nädala mälestustes, tiines hirmus elu olematuse ja unenäolisuse ees. Akna taga on tuuline suvi, raske pärastlõuna. Sõnad kukuvad sõrmedelt, aga mitte midagi öelda ei taha. Tahad küll, aga mitte midagi konkreetset. Kõik moodustub atmosfääridest, lõhnadest, muusikast ja kõigest sellisest ebakonkreetsest. Asjadest kirjutada ei oska. Lugesin just läbi Urmas Vadi “Kirjad tädi Annele”. Selgus tõsiasi, et kui kirjuta, kirjuta asjast. Kedagi ei eruta see, kuidas su jalataldade külge jääb inimeste elamise lõhn. Selles puudub peale atmosfääri igasugune informatsioon. Kelle lõhn? Kellega sa magad? Keda sa suudled? Mida sa tegelikult arvad? Keda sa armastad? Keda sa vihkad? Keda sa taga räägid? Kes sind oksele ajab? Kui palju sa jood? Kui palju sa ropendad? Mida sa ütled siis, kui sa midagi ei ütle? Mida sa tegelikult mõtled? Kas sa oled iseendaga lõpuni aus? Kas sa julged sõpradele rääkida kõigest? Kumba sa rohkem kardad, kas pimedust või üksindust?
Täna ongi selline päev, kus kulged dressides mööda korterit ja üritad kokku panna oma rabedaks muutunud keha ja vaimu. Leida endas tasakaal. Ainukene heli, mis üle huulte on kostnud, on laul. Ma olen korduvalt kuulanud Imandra Lake ja laulnud nendega kaasa, et “head teed, head teed soovin Sul vaid” ja “meri siin seisma jäi”. Praegu söön kodujuustu mustsõstra moosiga.
