Kui kirjutada, siis peaks teadma millest. Mina aga alustan mitte kuskilt, lasen alateadvusel voolata ning Kalamaja ööl olla täna õhtul minu mõtete peremees.
Lõunasöögi sõin F-hoones, et võimendada seda Kalamaja atmosfääri. “Eff” on tegelikult juba Pelgulinnas, aga Kalamaja lõhn on üle raudtee tunda küll. Pidin tegelikult Boheemi minema, kuid seal olid laupäeva varaõhtule kohaselt kõik lauad täis. F-hoone on suurem. Nii palju siis praktilisusest. Nii palju siis praktilisusest.
Ja korraga saad ööpimeduses, Kalamaja üksinduses, oma telefoni sõnumi. Siis läheb tuju heaks, siis saadad vastuse ja siis heliseb telefon ja Sa räägid ja korraga on nii kurb olla. Ei saagi aru, millest. Kurbusest on raske aru saada. Kurbus on alati suurem kui rõõm. Piiritut rõõmu ei pruugi tähelegi panna, aga piiritu kurbus ajab hulluks. Nii hulluks, et lahti saab ainult nuttes. Kõnnid tänaval, pisarad voolavad, istud teatris, pisarad voolavad, oled kodus, pisarad voolavad. Pesevad puhtaks. Ajavad hulluks ja pesevad puhtaks.
Öö on täna nagu suur tume ookean. Ookean, kus sõuavad igatsuselaevad ja mälestustekalad. Kõndisin päeval silmad kinni. Et kaotada korraks maailm ja aru saada, mis tunne on viibida õues täielikus üksinduses ja pimeduses. Üle minuti ei suutnud. Liiga hirmus hakkas.
Tähtis on mööda saata õhtu. Ja siis öö. Õhtud on kõige hullemad. Õhtud on juba pimedad, enam ei ole seda suveööde lõputut lõpmatut valgust, kus seisad meie maja pööningukorteri rõdul, vaatad kuidas tumelillad madalad rünkpilved veel kella kaheni öösel helendavad äsjaloojunud päikese valguses ja räägid tundide kaupa mõtetutest pisiasjadest, ilusast elust ning tunned iseenda sees, kõrval ja kohal linna, suuri tundeid ja ilusaid inimesi. Juba on sügis, tumedad ehkki veel soojad õhtud. Kahisevate õunapuude rütmis jalutasin täna pärast etendust koju. Kaks ristmikku enne kodu kallutas üle lippaia end õunapuu. Aiapoolsed õunad olid kõik ära korjatud, aga tänava kohal rippus suur ja tume kobar. Tume öö tõttu. See kobar, oma liiga uhkes üksinduses, Kalamaja tumedas öös, oli mahajäetud ja kurb. Uhke, aga kurb. Nii alustad õhtu mööda saatmisega, otsid tegevusi, mõtet ja suunda. Raamatud, filmid, arvuti, internett, televisioon, telefon. Et rahulikuna suuta magama jääda, uinutada oma aju sügisetumedast õhtust. Hirm on väga suur. Sügise ees. Talve ees. Üksinduse ees.
Jätkub arutu alateadvuse vool. Taastad mälus pilte hullumeelsetest inimestest. Sõpradest ja tuttavatest, keda sügis on hulluks ajanud. Keda elu on hulluks ajanud. Kogu aeg oli ju suvi, kus kõik oli hästi. Nüüd on linn täis hullumeelseid ja peast segaseid. Nad naeratavad kõik, aga nende kiiksuga käitumisest saad aru, et sees on neil suur ja tühi auk, mida suvi enam ei täida. Sügis on oma jaheda kirvega löönud inimeste südamesse augu. Nad poevad kirevate vahtralehtede varju, korjavad taskusse kastaneid ja meisterdavad tammetõrudest ja tikkudest naaskli abiga mängulehmakarja. Põllud ja nurmed on niisked. Kohe-kohe hallitab maa ja hommikud on hallased. Kohe-kohe hallitavad inimeste hinged ja tuleb tasane detsember ning külmutab kaaned. Enne märtsi keegi ei sula. Siis tuleb aprill, voolavad veed ja avanevad südamed. Praegu valmistub siseilm talveuneks.
Alateadvuse arutu vool on vaibunud. Lõpu ütleb Shakespeare.
LAERTES: Lõpp on vaikus.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Surevad.