Rubriik: Igapäevaelu

… ja nägu idamaiseks. Pariisilinn muutub järjest igavamaks. Erki kirjutab lühilauseid. Vaata neid mellon collies’eid õitsemas tõuseb nimekirjas iga päevaga. Fotoblogid veel pakuvad huvi. Allpool on palju pühapäevaplooge. Igapäevalisti mahuvad veel killud ja pisimutuk ja teller ja piraaja kindlasti ja ebalogaalne ja tuulelohelend. Polaarkarul pole RSS toitmist, seega loen üle kahe nädala. Ikka on hea.

Teises plokis on dédoublement ja iti ja liisa ja rivo elektrooniline elu (vol2) ja paper.ee ja midagi veel.

Kolmandasse ehk siis kindlalt pühapäevaplooginimekirja jäevad muud. Iga päevaga üllatun vähem, mõne päevaga rohkem. Trükivigu tuleb ka rohkem. Ise ajan ka segasemat ja mõtetumat juttu. See on siis nõudlikuile nõudjaile, palju ja mida ma loen.

Varsti hakkan raamatuid lugema, kui ise enam midagi ei suuda kirjutada.
Linke siia postitusse ei pane. Enesekriitiline olen. Kohvipohmell on asendunud doomino ja õllepohmelliga varsti. Täna pandi mõtlema. Aken käis pimedas ruumis lahti.

Kell on juba peale kaheksat ja ma olen juba täna rongiga sõitnud ja udu katsunud ja rattaga sõitnud ja maalt tulnud. Eile viskas salli nii sassi, et kihutasin õhtuse rongiga maale, korjasin värsket õhku ja seda asja, mida need linnud seal metsas laulavad ja siis jõin vaarikateed (tegelikult musta vist) ja siis läksin magama ja ärkasin kella kuue paiku ja väntasin rongile ja udu oli põllu peal ja ma nüüd olen juba kodus ja kell 9 hakkab kool jälle.

Minu rõduaknast paistab ikka veel udu ja hommikul ka linnud laulsid ja see vist ongi kevade märk. Tegelikult on kevade märk ka teatrikooli hoovis muusikakuulamine arvutiklassi akendest ja keegi vist arvas, et Hustler ka, aga seda mina ei arva. Muusikakuulamist õues/hoovis arvan küll.

Ma arvan, et ma lähen nüüd rattaga kooli, kuigi see ei ole väga lühike maa ja see ei ole minu ratas ka tegelikult vaid õe oma ja ma tahan edale ise ka ratast osta.

Nüüdsest peale ma olen ainult irooniline ja kajastan igapäevaelusündmusimisjuhtuvadminuümber. Eile lõhuti akna raam ära. Täna tehti hommikul pikniku. Mina ei teinud kumbagi. Mina tegin tina. Ja sütt ja sulgi. Kokku tuli rahulik õhtu kodus. Vahepeal printisin ühe paberi printerist. Siis sügasin nina. Mina, kes ma tavaliselt ei süga nina, sügasin nina ja sain aru, et ma olen õnnelik. Ma olen õnnelik ja ma tahan aasal süüa võililli ja sügada õhtuti tilli. Oih, mis’s nüüd?

Sina vaata ette, täna tähtede seisu järgi võib tulla peaaegu romantiline päev ja liikluses ole ettevaatlik. Perse need horoskoobid ja joovastavad joogid. Tehke parem tina ja siis kaduge ööks nagu tina tuhka ja vaadake, et paha ei hakaks. Muidu on ööks.

Ja eile lõikasin küüsi. Tegin tina. Kirjutasin kõik väljaütlemata mõtted üles ja nüüd pole miskit öeldagi enam. Hakkan lavakõne õppima. Olge mõnusad!

Vihmane päev teatrikoolis. Hommikune proov asendus enamustele pillimängimise ja laulmisega. Siis sai veel pealelõunat ka lauldud ja nüüd ootan drummijärjekorras. Vaikne ja niiske on. Mingid imelikud rütmid keerlevad peas. Proovisime Lauriga ühte laulu tõlkida, tea, kas läheb läbi. Ehk annab sõnumit eesti keelseks teha. Seda näitavad järgmised päevad. Nüüd ootan drummijärjekorras ja õhk on niiske. Sokid ei ole veel märjad. Mingi aeg peaks pesema minema. Ennast.

Ei olegi külm, ega vihmane – see eest higine, läbivettinud, tolmune, pidevas jooksus, sassis juustega ja vaikselt tüdinud. Ja kool on kestnud täpselt ühe päeva. Aga tänu sellele, et meil maja remondis on, tuleb järgmised kolm kuud lihtsalt tolkneda erinevate hoonete vahel ja leida endale veerandtunniste pausidega lihtsalt kiire minek.

Kõik siiski hea ürituse nimel – uus maja, seest suurem ja loodan, et mitte koledam.

Esmaspäeval jõudsin veel pildistamas käia päikese loojumist. Tegelikult mitte mina, U. pildistas ja mina vaatasin binokliga merelaineid ja üldse tegi U. vaid kolm pilti. Aga plaan oli suurem. Ka tähtede vaatamine jäi järgmiseks korraks, sest korraga tekkis tuju minna linna, juua Chocolateries mõni tee/hõõgvein ja nii läks õhtu kuni pea üheni. Siis ma öösel ehmusin üles kohutava hambavalu käes ja sõin segase peaga tunni jooksul 4 Ibumetin 200 ära. Valu läks üle ja hommikul ka ei olnud. (Ptüi-ptüi-ptüi; näe, ebausk!) Aga hambaarst ootab vist mind kuskil, kurjalt puuriga unnates. Oeh…

Novembrikuu kahekümne kuuendamat päeva on oodata. Esimene.