Päev: 5. jaanuar 2012

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.