Nüüd on siis see uus aasta käes ja pealinn on lumine. Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et 2009. aasta 1. jaanuaril sõitsin nädalaks ajaks Gran Canaria saarele. Päike tegi loomulikult Põhjamaa poisile pai ja kutsus tagasi. Aastalõpu viimane päev viis pärastlõunaks lennujaama, õhtuhämaruses astusin juba Tenerife soojusesse. Lämbe palmisegune lõhn tervitas meid ja asusime hotelli sõitma. Kiire poolpidulik õhtusöök ja siis esimene jalutuskäik kuurordi peal. Ma ütlen ausalt, unistasin uue aasta vastuvõtust ookeani kaldal ja seda me saime ka. Lennureisist üliväsinuna, kuuetunnine kõhuvalu selja taga, lonkisime siiski rõõmsalt avara ookeani ääres ja ootsime kohalikku aastavahetust. Siis lahvatasid saluudid, tuli ilus tulestik, tegime videot ja hingasime sisse tumedat ookeanit, musta rannaliiva. Väsinuna vajusime hotellis vooditesse.
Teine päev mõjus endiselt uskumatuna. Kõik oli kuidagi ebakohaselt valge ja ere. Soojus lasi kanda lühikesi pükse ja päike tundus mõnusam kui kogu Eestimaa suve peale kokku. Lasime valgel nahal hotelli aia basseini kaldal pruunistuda, sulistasime eresinises vees ja lõunatasime. Nädalapäevad Tenerifel möödusid kuumuses ja suurtes emotsioonides. Viimasteks päevadeks olime juba muljetest niivõrd pungil, et tilkagi juurde ei mahtunud. Kuidagi mõnus on lapselikul kombel kihutada alla veepargi liutorudest ja hõljuda soolases hiidsuures lainebasseinis, oodates kolme meetrist maailmalõpulainet, lasta soolasel veel ninna tungida ning vedada end kaasa kümnete inimeste rõõmsail kilkeil. Jalutasime nagu segased ujumisriiete väel mööda veeparki, nuusutasime soolast ookeani ja lõbustasime end.
Veel mõned mälestused. Hommik algas vara. Kell seitse äratas meid uue aja kombe kohaselt mobiiltelefon. Lisaks rikkalik hommikusöök. Buss viis saart avastama. Mõjusad vaated ookeani kaldalt hiiglasuurtele kaljudele. Eriti muljeterohkeks kujunes aga sõit 2500 meetri kõrgusele El Teide vulkaani jalamile. Viibisime fantastilisel kuumaastikul, nägime kokkuvarisenud vulkaani sügavikku ja avaraid välju. Olime taaskord teises maailmas. Sõitsime pilvede sees. Saare suurima männi juures tegime peatuse. Troopiline kliima oli asenunud hiigelniiske uduse metsaga. Oleks nagu olnud salajane varahommik. Kõik seetõttu, et viibisime 2000 meetri kõrgusel pilve sees. Olime vaiksed ja maagilised.
Teine päev viis Loro parki, kus turisti- ja kohalikule rahvale on väljanäituskes pandud troopilisi linde ja loome. Meid suudeti jälle võluda. Dresseeritud vaalad mõjusid imearmsalt, merilõvid tegid suurt nalja ja delfiinide “show” mõjus oma uskumatuses. Hüpped ja sööstud. Imeltusväärne. Lisaks pingviinide saar, troopilisi loomi ja linde. Päeva lõpuks tilkus muljetepokaal üle ääre.
Veel jutustan lõputust päikesest, avarast hiigelsuurest ookeanist ja sinisest sillerdavast basseiniveest. Viimasel päeval vedelesime taas basseini ääres, praadisime valgest roosaks tõmbunud ihusid tulipunaseks. Lõunatasime ookeaniäärses Itaalia restoranis. Olin unistanud veini joomisest nii, et kõik ilanäärmed purskuksid korraga tööle. Päeva palavus ja Sangria mahlakus tegid seda minuga. Jumalik neste voolas läbi hammaste ja suus asus mõnude paradiis. (Nüüd te ütlete, et olen liiga ülevoolav ja poeetiline. Olengi. Ja seda eelkõige tänu Tuglasele, kelle novelle me koos Unduskiga (noh see kommenteeritud variant) loeme.)
Nüüd olen tagasi koduses Eestis. Siin on lund nii palju ja vahepeal on alanud uus aasta. Olen kerges sürreaalses õhustikus ja aklimatiseerun. Loodan, et nohu ei tule. Unistan 1936. aastast ja mõnest Põhja-Tenerife kuurortist. Olen parandamatu romantik.