Käesolev (ja detsembrikuiselt jätkuv) sügis on lubanud vaadata mul ära kolm uuslavastust. Esimesena Vanemuise teatris “Tühirand”, teisena Eesti Draamateatris “Kuu aega maal” ning kolmandana Teatris NO99 “Hirvekütt”.
Ingomar Vihmar võitis minu südame Eesti Draamateatri lavastusega “Adolf Rühka lühikene elu”. Südantlõhestavalt komöödilistraagiline lavapilt, vahelepikitud absurdimuusikaga. Vihmari muusikalist kujundust panen ma üldse imeks. See on piisavalt perversne, et tekitada esteetilist naudingut. Eriti orgasmiline oli see “Tühirannas”, kus vahelepikitud videoklippide taustal ning eel sai see väga heaks atmosfääri tekitajaks. Unt tuli vihmarlikult jabur. Ebaesteetiline ja koduvideolik vahepilt tekitas omaette loo, noored rändavad mööda suve, ning hakkas mõjuma sama absurdselt kui see neetud põhjamaine kaamos, mis igas teises “väärtfilmis” ennast sinu näkku oimetuks peksab. See jabur tunne, kui suvemeenutustest moodustub talveigatsus ja rahutus. Visuaalselt nauditavad stseenid ning pildid, suhteliselt koledas/kõledas lavaruumis. Kartulisalatisöömine ning Markuse verinoored monoloogid tekitasid kadeduse- ning meeldivusejudinaid. Kordaminek normaalsuse piires ja vihmariirvitus publikule õlgade vahele, taha ja sisse. Piisavalt ebakorrektne ning kõlksuv. Sel viisil räägitud lugu paelus ning mõjus.
Draamateatri “Kuu aega maal” peletas igasugused ootused ning hirmutas. Pille Jänese lavakujundusest jäi mulje, et seda ei ole teinud tema, pigem tema kuri kaksikõde, kes seitsmekümnendatesse kinni jäänud, ning praeguses varakapitalistlikus tootmismaanias saab kasutada kummalisi materjale. Näitlejad mängisid iga üks oma stiilis ning mida lavastaja oma looga teatrivaatajale öelda tahtis, jääb selgusetuks. Küll on mul aga hea meel noorte ja uute näitlejate üle, kes üllatasid positiivselt. Muidugi oli tolles esietenduseõhtus ka kauneid stseene ja häid lahendusi, kuid üldjoontes jäi lugu segaseks ning arusaamatuks.
Teater NO99 ja “Hirvekütt”. Minu meelest on ebaõiglane öelda, et NO99 stiil on see ja Linnateatri stiil on see ja kui ma ei näe selles stiilis lavastust, siis on minu ootusi ja lootusi petetud ning ma olen oi kui kurb. Kes see jõuab päevast päeva makarone süüa. Või tatart. Üks õhtu sööd ikka ühte toitu ja teine kord maitseks miskit muud. Võidakse küll ju öelda, et kui tahad suit, siis mine suibaari ja kui tahad makarone, siis mine itaalia baari. Aga mina eelistan süüa oma toitu oma meelissöögikohas, sama laua taga ja samade inimeste tehtuna. Tulemus on erinev. Ja see loeb. “Hirvekütt” rõõmustas mind väga heade näitlejatöödega ning hoopis teise nurga alt, kui ma harjunud olen. Eriti kiidan kõige nooremaid, keda sellisest küljest veel näinud ei ole ning keeldun absoluutselt nõustumast aurijürnaga, kelle meelest näitlejad ennast kordavad. See on kahju, kui inimesed trükimustavad nii jaburaid väiteid. Pole ma veel nelja aasta jooksul näinud… Lugu on igaljuhul sünge ja ahvatlev. Näitlejad elavad laval päriselt ning minul on sama palju hirm kui neil. Ma istun saalis ja kardan sama palju surma saada, kardan sama palju sõda ja armastan sama palju oma sõpru ning vennashingi. Sõpruse teema tuli säält kõige võimsamalt välja ja mõjus väga ehedalt. Ühe hingekraapima jääva elamuse juures ongi kõige tähtsam, et lava ning saal hingaksid ühes rütmis.
Andku aeg mulle andeks, et ma rohkem ei ole veel jõudnud, kuid ma püüan ja käin ikka teatris. Anestatagu ka väikesed märkused, mis eelnevalt sai tehtud. Emotsionaalsed oleme me kõik.