Solgi

Seljas on pikk pesu ja päevinäinud t-särk. Seljas on selline tunne, nagu oleks ta üle maganud. Öösel nägi ta unes rongisõitu, kus Tiit Ojasoo filmis kaameraga asju üles ja see oli vist mingi NO99 aktsioon, vahepeal pakuti peatuses juustusaiu, küpsetatud, ja unenäo alguses tõi Mait Malmsten oma autoga neid varahommikusesse Keilasse, kus päikeseprillidega Tambet Tuisk üllatas Britta Vahurit nii, et nad üksteist ära ei tundnud. Millegipärast läks palju hindusid rongile ja tema ema ei mahtunud.
Hommikul pildistas tema õde aknalaual viirukisuitsu täis šampanjaklaasi ja ta sõi hommikuks küpsetatud juustu saiu, kõrvale vist liiga suur kruus kohvi. Oletame, et päev võib alata.

Väljas on nägur talv. Või isegi näost ära talv ja varsti tuleb minna sinna lumme. Ta ei ole paar päeva väljas käinud, palavik ei lubanud. Täna peab NO teatris proovima selle riidest ‘mustkasti’ akustikat, et teada saada, kas meie Johannes Aaviku kava sobib sinna. Kui sobib, siis märtsis on oodata uut ja ootamatut esietendust keeleuuendusest.

Mentooli hais on ninas ja see on kuivatatud. Kuivatatud nohurohu poolt ja sees on mingi lääge üheksakümneviiendate tunne. Muusika on võibolla võõras. Hambad on pesemata ja kohvipaks ujub kraanikausis. Täpselt selline lääge päev, see umbne ja tusane, kus kärbes mööda solgiämbri sanga segamatult üles ronib ja tegelikult on vägi kuskil kirkana sääl rehetoa nurgas olemas. Aga ma ei julge tapeeti maha tõmmata. Saan riielda. Ma arvan, et vägi on seal taga. Seal, 21. sajandi pseudo 1800ndate triiptapeedi taga, mis mulle meeldib tegelikult.

Tuba on verbaalset lõhna täis ja paks. Hallitanud mõtetest paks, oleks kass, siis ta vaataks hirmunult ringi ja veaks käpaga õhku, et mis toimub, kust need halltondid. Hea, et mul solgiämbrit pole.

Minu sussid on ruudulised ja kõva tallaga. Kui ma sulle varba peale astun, siis sa reageerid. Nad ootavad kevadet, nagu minagi ja ma tahan sellest rõvedast hallist siin lahti saada. Muidugi, see on omamoodi mõnus. Kolme päeva jooksul hakkab BBC telekava pähe jääma. Nad muud ei tee, kui kokkavad, aiatavad, müüvad antiiki ja mälumängivad. Sekka briti huumorit. Kui igav on, siis vaatan Discoveryt. Palavik on lahe asi. Vahel. Vahel on ta halb ja siis ta minule ei meeldi.

Mahe jabur jazz, tule paita mu kõrvu, pühi unenäod minu peast ja lähme jalutama.

Budism

See minu viimaste päevade budism ajab juba oksele. Lähipäevad otsustavad vähemalt järgmise aasta tuleviku, kui mitte rohkem. Lisaks haisen ma läpatand mõtete ja ajalikkuse järele. Külmast tuli nohu ka ja terve tuba on nuuskamisepaberit täis. Ma kardan homset päeva. Mitu ööd ei ole rahulikult maganud. Lihtsam on siis, kui valikuid ei ole. Ärge laske ennast häirida liiga pikkadel mõtiskeludel. Tuvidel on tiivad, ei tia, kuhu viivad. Eile käisin Linnateatri “Birdiet” vaatamas, varsti räägin.

Väljas müristas, nagu oleks varane suveõhtu ja ilm oleks ähvardavast äikesest tumedaks tõmbunud. Juba tahaks neid suvehommikuid ja pärastlõunaseid äikesevihmu, tumedaid pilvi kõrgel taevas ja palja jalu rohtu.

Eesti keel ilusamaks!

Lõpeks sain ma ennast sinnamaale, et sain oma väikese lisahuvi vormistet. Eesti keele uuendamine ja ilusaks muutmine olgu siitpeale meie eesmärk. Alustuseks võiksime sõnale ‘blog’ otsida eestikeelse vaste. Ja siis hakata seda üheskoos levitama. Iga huvitatud inimene võiks täna/homme oma veebipäevikusse lisada selle lingi: Sõnale ‘blog’ eestikeelne vaste!.

Siis, kui sellega oleme hakkama saanud, siis liigume uute ja veel suuremate ülesannete juurde. Esialgu, otsigem koos sõnale ‘blog’ eestikeelne vaste ja hakkame propageerima!

Ma olen ahistet, oh teaatridire kaitse mind!

Nojah. Nüüd on juba igasuguste jaburustega jõutud välja sinnamaale, et noor inimene leiab, et laval suitsetav näitleja on ahistav. Ühe pealinna teatri direktor sai 20ndates meeskodanikult kirja ja teatridirektoril tuli raha tagasi maksta. Siis ei tohiks ju enam mitte midagi teha. Suudlemine laval ahistab mind, kemplemine laval ahistab mind, näitleja laval ahistab mind, teater ahistab mind. Jää siis koju kui ahistab. Koo või loe midagi.

Aavikust, mille tõttu ma hilja magama sain, või siis täna vara, ma ei oska ise muud rääkida. Niipalju. Ja olge ettevaatlikud. Me tuleme teid varsti ahistama!

S

Nii kui nii on enamus ploogipildis igav. Ehk veel midagi pakuvad juhuslikud kohtumised päälinna õlleurgastes, kus sa päriselus inimest näed. Kirjutage klatši ja sõimake! Avaldage pisikesi vastikuid saladusi ja kirjeldage oma igapäevelu räigemaid seiku! Vot see oleks alles elu. Nagu filmis. Võimalikult palju tagaselja rääkida ja pisukesi seiku avaldada. Seda ma loeks, ila tilkudes. Ja kui keegi suutis eelmistesse lausetesse iroonia panna, siis võtku kohe ära, sest ei ole irooniat.

Muud tegelikult: www.teatriaasta.ee on lahti ja sealt saab endale lisaks uudistele ja kõiksugu asjadele tõmmata ka punase või valge tustapildi, mis peab igal teatrisõbral arvutis olema. Ja kord päevas või kolm korda nädalas peab lehekülge ka kylastama.

Kuidas me pr. Vihma k

Pargi tänava 20ndate maja nägi öövalguses väga ma ütleks mahe välja. Kui me koolitunnid lõpetasime ja õhta poole üheteistkümne paiku Hiiu poole sõitma hakkasime. Helistasime kella, oleks apteek ja Viiding, siis helistanuks öökella. Nagu juhuslikult astus uksele helerohelise kitli ja rahvusmustrilise kampsuniga proua Vihma. Suur avikiaan. Ja nii me siis vestlesime teetasside taga poolteist tunnikest Aavikust ja kuulasime müstilisi lugusi. Fennougristika konverentsist seitsmekümnendatel. Ja KGBlastest ja infarktidest ja vallas- ning ristipoegadest. Kodanlikku hõngu ja eht vabariigiaegset väljanägemist. Siis me saime kassettid kätte, nende peal on Aavikuga intervjuu, aastal 1961 ülesvõet. Ainukene, kus ta hääl peal on, kui välja jätta 70ndal aastal üks väike intervjuukatke Ameerika häälele. Ühe filmilindi saime ka, seal on võibolla Saagpaku juubel peal, aga võibolla ei ole ka. Aaviku kapis ta oli ja tegelikult pr. Vihma ei teadnud ka, mis sääl pääl on. Me lubasime järgi uurida. See oli selline kinolint. Või nõuka-aegne amatöörlint. Nagu päris.

Hommikune kohvi

Hommikune kohviõudus ei ole muud, kui sõltlaslik iha. Iha kohvi järele. Mulle meeldib, et vabamatel hommikutel saab nautida suuri tasse kohvisi. Piima ja suhkruga. Ja kõrvale kuulata head-head muusikat. Ma näen unenägusi. Enamasti hommikutundidel. Siis kui äratuskell on juba helisenud. Öösel ma nägin ka üht ja suu hakkas kuivama, ning ma käisin tualetis. Siis sõin suuretoa kapist kaks kummikommi ja ühe õuna ja läksin magama tagasi. Ise meenutasin lakke vahtides unenägu, et hommikuks meelest ei läheks. Hommikuks oli läinud. Aga nüüd tuleb midagi meelde. Igaljuhul seda, et palju inimesi elas minu paneelmajas. Palju minu väga häid sõpru. Ja et keegi pahandas mind ning ma lõin ukse tema nina ees kinni. Teises unenäos ütles ta mulle, et ta oli napsine ja ei mõelnud seda, mida ta tegi. Ma andisn talle andeks. Nagu alati.

Väljas on vist sombune. Mis teid ees ootab?