On mingi päeva osa. Keegi enam ei saa aru, kas see on hommik või lõuna. Arvuti kõlarid mängivad Sven Grünbergi, kelle muusikas oleks sees nagu kogu maailma igatsus ja õnn. Ma tahaksin olla argine, kirjutada argipäevast, aga ei tule välja. Sest elu on nii kuradi emotsionaalne. Magad liiga kaua, jooksed unes, tunned kergust. Eile sõitsime Tartusse, see juhtus päriselt, aga võibolla oli unes. Teepeal astusime esimest korda elus sisse Põhjaka mõisa, einestama. Einest kujunes toiduorgasm, aknast, vanast mõisaaknast paistis rohuväli ja eemal lindina vooklev hall Tartu maantee. Vihma sadas. Akna taga oli Eesti film. Läbi aknaklaasi tundsin vihma sadamise lõhna ja viinüülplaadimängijas krõbisedes “The Police” või midagi sarnast. Korraga oli nii eestilik olla, kuigi kõrvades kumises välismaa rokk. Tuhanded sõnad, Tartu lõhn, Jaani kirik. Mul oli Tartus kontsert. See läks nii nagu lootsin. Hästi. Pärast sadas Tartu vihma. Sõitsime tagasi tumedas augustiöös, nii selge tähistaevas saatmas teelolijaid. Rääkisin oma hääle kähedaks. Tund aega kontserti ja mitu tundi rääkimist. Rääkisin end täiesti öösse.
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
