NO69 “Three Kingdoms”

Tervik moodustab elamuse. Teatrielamus ei piirdu üksnes vaatesaalis kogetuga, vaid algab palju kaugemalt ja lõpeb kodus päeva viimastel sekunditel, siis kui paned pea padjale ja kui argireaalsus seguneb unega. Minu tänane teater sai alguse reklaamvideost, siis mingitest võngetest ineterneti voolavas avaruses, mõnede inimeste üksikutest lausekatketest. Aga oodata ei osanud muud midagi kui seda, et Risto pidavat hästi laulma. Seda, et Risto hästi laulab, seda ma tean juba ammu, aga kui “Three Kingdoms“’i avasekunditel saalis valgus kustus, kui kõlasid esimesed arglik-pinevad noodid, olin jälle kord võlutud. Sellist jõulist haprust suudab Eesti teatris ette kanda vaid Risto Kübar. Ja nii läbi terve lavastuse. Need hullumeelsed, liigagi usutavalt ebareaalsed, samas nii maised karakterid, mida mängleva kergusega ette kanti, mingid üksikud pilgud publikusse, juba see on see, mille pärast tasuks seda lavastust vaatama minna. Etendus ise mõjus alateadvusesse. Realistlikult algav draama võtab ühe ebareaalsemaid ja unenäolikemaid pöördeid, aga ühekski hetkeks ei tabanud mind igavus. Vastupidi, isegi kõige sürreaalsemate kohtade peal hoidis mind looga kaasas intensiivsus ja absurdi valus kohalolu. Lisaks absurdile oli kohal ka inimese üksindus. Nii teravalt lõikasid Risto tegelaskuju lauldud laulud, sirge musta statiiviga mikrofon vastandumas lumivalgele pintsakule ja viigipükstele. Groteskne lits, haavatud naine, üksik mees.
Lavastuses, eriti esimese vaatuse teises pooles on päris palju vulgaarsust. Ropendatakse ja näidatakse valimatu halastusega alasti keha ning teatraalset pornograafiat. Keda see kõik ei häiri, kes laseb end kõigel kaasa kiskuda, mis sest et hetkeks kostab vaatesaalist üllatunud vaataja sosin “mis ASI SEE on?”, isegi siis, kui kujutlusvõime muudab lavaltoimuva liiga realistlikuks, kui hakkad tundma olematuid lõhnu, isegi siis, isegi siis, aga ikkagi ja lased end kõigel kaasa vedada, saamata vahepeal kõigest päris hästi aru ja kui möödub vaheaeg, algab veel hullumeelsem teine vaatus ning sind lõpuks visatakse vihma sadavasse linna, pimedale tuhmkollase valgusega tänavale… siis sa saad aru, aru saamata miks, aga oled saanud elamuse. Kõnnid mööda musta asfaltiga tänavaid, mille sügisevihm on muutnud ööpeegliks, vaatad vastutulevate inimeste vihmavarjude peegeldusi, aru saamata, kas oled eestlane, inglane, sakslane või venelane, hingeldad pealinna öös, satud Raekoja platsil terve Raekoja seina suuruse video- ja valgusinstallatsiooni peale, vaatad lummatult kümme minutit valgeid valgustäppe tilkuvas vihmas, kõnnid läbi Balti Jaama ja Kalamaja, jõuad koju, sööd laualambi valgel supermarketi sushit, kastad pulkadega sushit soja sisse, valge riis kleepub su hammaste külge, tekst sõrmede all muutub valgeks ja taust mustaks, sest on öö ja öösel kirjutakse niipidi.
Käisin enne teatrit söömas ja saabusin kohale 45 minutit enne etenduse algust. Teater oli veel tühi, istusin suure NO teatri fuajee kollasel diivanil ja kirjutasin etüüdi. Etüüdi linnast. Sinust, Minust, Temast ja Linnast. Kuidas kõik lõpuks ühte sulab ja Linn, lauldes õhtuhämaruses kurba meloodiat, kõiki meid enda omaks saab, kuidas meie olemegi linnaga üks. Seegi oli osa minu teatrielamusest. Samuti kümned tuttavad, mitmed kolleegid, vaheajal joodud Coca-Cola, briti näitlejate kõnetehnika üle imestamine, Risto, veelkord Risto, siis teised näitlejad ja rahvusvahelisus. Selles kõiges, aru saamata miks, oli sees teatri olemus. Aus, siiras ja haarav.
Aga vaadake ise, mõned etendused on veel Eestis jäänud. Roppused, alastus ja vulgaarsus ärgu takistagu teid, absurd ärgu eemale hirmutagu. Aga kui ei julge minna (sest asi kaldub siiski “saksa teatri” poole), pole ka hullu. Kõik ei saagi ühesuguseid elamusi ja lõpuks võib maailma kõige suuremaid tundeid kogeda ka pealinna vihmases õhtus üksi jalutades.