Et kõik ausalt ära rääkida (ja selgust tuua Ursula imestunud näkku Naissaare mändide vahel), tuleb alustada sellest, et kell neli hakkasin ma kodunt rattaga sõitma, sest et nii oli meilis kirjas, et kella viieks Piritale. Piritalt leidsin ma Monica laeva asemel eest Kristjani ja Elina ning ühe vintis soome mehe, kes eesti keelt hästi rääkis ja lubas meid Naissaarele viia, kuna tema jäi ka Monicast maha.
Pärast muidugi selgus, et meie andmed olid juba väga vanad, aga Anne unustas meile uued meilid saata. Nii me siis vurasime veetaksoga mööda merd ja olime väga kiiresti saarel. Seal viidi meid lausa autoga Omari küüni treppi ja meil jäi veel aega kaks tundi näitlejatega juttu rääkida ja teed juua.
Ja siis me vaatasime “Katku aja lugude” läbimängu. Veel veidi rabe aga maagiline ikkagi. Mida suuremas plaanis on näitleja ja mida ilusam on üksik sõna ning laul – seda meeldivam mulle. Prügi ja siblimist oli ka palju. See häris veidi silma, aga loodame esietenduseks selle kadu. Lõpp on etteaimatav, aga samas eriline. Ja kui nad kõnnivad seal nagu ära ja õhku ja kuidas mõjub akustika seal – ilus.
Igasuguseid mõtteid tuleb pähe, nagu inimestel kombeks, ja nii saadki aru, et meie ajal ehk ajastul räägitakse surmast vähe ja seda nagu mingi aeg ei olekski, aga tegelikult on ta kogu aeg olemas ja nii ongi hea vaadata ja olla vahel veidi sellises maailmas, nagu Naissaarel järgmise nädala jooksul pakutakse.
Täna Hiiumaale.