Varajane august. Maanteel suhisevad veel autod, aga üsna harvemini, sest õhtu läheneb üha galopeerivama kiirusega, pidevalt läheb pimedamaks, päike ei kulda enam valmivaid suveõunu, kaob katuse taha. Pääsukesed, teie! Nad lendavad garaaži ja uuesti välja, pojad, söök ja sädin. Sirin on ka, see tuleb rohust ning on augustile nii omane. Lillherned, arooniad, tikrid ja vaarikad. Aida taga on veel järel õhtust päikest. See aitab vaarikatel küpseda.
Suur hüäänimustriline pilvelaam liugleb üle minu pea, üle lipuvarda, üle õuelambi, üle aidakatuse ja üle arooniate naabri maja kohale. Kojast läbi kööki minnes ootab kukeseenekaste, praetud lest ja vaarika toormoos. Pool õue on veel murust niitmata. Pääsukesed, teie! Ma lähen õhtust sööma.