Vihma sajab. Mitte enam taevast, vaid puulehtedelt ja aknast paistab vana surnuaed. Selle taga sirutab end laiali hall maantee, niiske ja pikk, mille ääres kasvavad hobumadarad, kassisabad ja longus põisrohi ning mida mööda kõnnivad ühtlaste pikivahedega hallides vihmamantlites ühesugused inimesed, ninad allergianohul. Maantee nabast nööbini, pärast mida algab pime öö, mille varjus saab hääletult kuupaistel ujuda.
Ja selle maja juures –
mis asub selle maantee ääres
selle pika ja igava ja halli maantee ääres –
selle maja juures on murdunud pruunidest aialippides tara
mille najal kasvavad kolm pirakat pojengipõõsast
juba ammu ära õitsenud, aga kuidagi on veel roosat ja valget värvi tunda
ja nukra näoga tüdruk jalutab pöetud muruga augustiaias pulstunud karvade ja oranži sabaga kassi
ja üks poiss istub käsipõsakil aknalaual
selg ja istmik toas, jalad aknalaua alt läbi seina surutud
kõlguvad niisama tuules
lohakalt ja nii
ja läbi vaikselt kahisevate paplilehtede kandub mööda õue Dido itk
“remember me, remember me, but ah! forget my fate.”
nagu kummitus möödunud aastast
tüdruk on küll sõnatu ja sale ja tusane ja igav
aga tema kleidi veatu sirgus ja vöökoha kõrgus mõjuvad aristokraatlikult
poisil on pruntis huuled, pisikesed kõrvad ja pikk ümar nina
ta vilistab Didole vastu
midagi rõõmsat ja ebakohast kuid helget
ja nad on korraks seisatanud
vaatavad kaamerasse
sest et fotograaf tahab jäädvustada maja seinale maalitud poolemeetrist võõrasema
kogu tema õite valkjaslillakas ilus koos inimestega
magus magus joovastus mis täidab õue
lahe läbme lehk mis immitseb joonistatud võõrasema tolmukatelt
keerab end ümber kassi ja poisi jalgade ja tüdruku v-kujuliste kulmude
mingi seisev pärastlõuna vist
ja see on väheseid kohti kus paistab päike
õhtu sõidab pärastlõunale igavleva aeglusega sisse nagu hiigelpikk kilomeetrine makaron
Kuu: juuli 2013
DP
Maailmadesse sisse mõtlemine. Nagu kuskil kaugel äärelinnas, kui paned suured kõrvaklapid pähe ja kuulad teiste inimeste muusikat. Seda, mida on täis kõik virtuaalsed seinad, aga mida sul kunagi pole aega kuulata, sest et sõidad mööda maanteid või töötad end hommikust õhtuni ogaraks. Ja siis on see haruldane moment, kui viibid ühe väikelinna teatri endise peakunstiku kabinetis, diivanile on tehtud voodi, õues hämardub ja klappidest kõlab sulle tundmatu muusika ning vahelduseks on ülihea kuulata midagi muud kui Daft Punki, sest et viimased paar kuud ei ole sul ajus uue muusika otsimiseks rohkem ruumi olnud kui need kaks sõna – Daft Punk. Aga sellest on see eest end ogaraks kuulatud. Hommikusöögi järel “Giorgio by Moroder” (Daft Punk – Giorgio by Moroder) ja enne õhtusööki “The Game of Love” (Daft Punk – The Game of Love) ja kuskil Prantsusmaa kiirteel ikka ja endiselt “Giorgio by Moroder”, sest Super U marketist sai ostetud CD, mis maksis 15,99 € ja mis tagasi elu ägedaima autosõidu sellel suvel. Lõuna-Prantsumaa hõljub minuga juba nädala kaasas, kogu oma kuumuse, teatri ja meluga. See kahenädalane pääsemine kodust, pikad kihutamised Euroopa kiirteedel, lõputud naljad ja põgenemised öisesse kuuvalgesse soolasesse Vahemerre, nudistid, niisama prantslased ja teised ootamatud eestlased kuumas Avignioni öös.
Ma pean kirjutama rohkem. Pean.
Aga praegu ei oska ja kuulan Daft Punki ja tõlgin selle otse. (Daft Punk – Something About Us)
MIDAGI MEIST – Daft Punk
see ei pruugi olla õige aeg
sa ei pruugi olla see õige
aga midagi on meis, mida ma tahan öelda
sellepärast, et midagi on meie vahel niikuinii
ma ei pruugi olla see õige
see ei pruugi olla õige aeg
aga midagi meis on, mida ma pean tegema
mingi saladus, mida ma sinuga jagan
ma vajan sind rohkem kui midagi oma elus
ma tahan sind rohkem kui midagi oma elus
ma igatsen sind rohkem kui kedagi oma elus
ma armastan sind rohkem kui kedagi oma elus