Midagi ei ole öelda

Nüüd on muidugi öö ja Kalamaja asfalt lirtsub nädalapäevade taguses lumemälestuses. Teater, öö, teater, külaskäigud, teater, kultuur, teater, konverents ja jälle teater. Ja nii kogu aeg. Ja nii ongi ilus. Aga kui sul ei ole midagi öelda, siis parem ära kirjuta. Aga näpud käivad. Vilguvad jõululambid salaja öös ja kastavad tänavaid uute ja vanade linnasaabaste tallad. Ootame lõplike lahendusi linnavalitsejate poolt.

Nädala kultuurikoorekiht

Jah, kolmapäev võlus meid Hüpassaarega, Soomaa äärega ning poriga. (Videolink asub mikroplogis.) Katsusime kätega kultuuri ja laulsime Mart Saart. Lugesime Mart Saarest ning arutlesime härra Saare majamuuseumi ning Eesti kultuuri üle üldisemalt. Kõlama jäi Lagle Pareki mõte, et Eesti riigi peamisi eksisteerimiseesmärke on eesti kultuur ja keel. Muu on igal pool maailmas samasugune. Aga meil on Eesti kultuur ja Eesti keel. 

Neljapäev oli Doris Kareva 50. juubeli päralt. Kadriorus maskiball ja kahasse Tõnni ja Leega luulekava ka. 

Täna käisin Tammsaare Kadrioru majamuuseumis koverentsil. Üles astusid Riina Roose, Lea Tormis, Maarja Vaino, Toomas Haug ja teised. Oli väga sisutihe ning mõtterikas. Lõunapausil käisime Kadrioru Nopis söömas ka. Väga mõnus ökokohvik-pood. Konverentsi lõpul esitleti virtuaalnäitust muuseumi ajaloost. Seda saab alates esmaspäevast näha ka eelpoolviidatud muuseumi kodulehel.

Nüüd põletan küünlaid ja jõululampe.