Tänase õhtu komm on Vaiko Eplik ja Eliit “2 – Aastaajad”. Panen klapid pähe ning hakkan kuulama. Hiljem kirjutan. Lavaaugus peatas täna proovi kella veerandüheksane vihm õhtul. Siis jalutasime kodudesse. Seitse tundi ning päris lõpuni veel ei jõudnud. Ilm oli ilus täna. Kastanid lehkasid mahlaselt ja armsalt.
Kuu: mai 2007
Öisest linnast, külmades ja soojadest, riisipudrust ning pallimängust ja ahvatlevatest jutuajamistest
Eile õhtul oli öö igalpool ümberringi. Kirik ragises õhtuses udus ja Toompead polnud üleüldse näha. Eile õhtul läks teatri repertuaarist kaks lavastust maha. Peiepidu ja siis kivine tänav. Me istusime ja rääkisime alul seistes, hiljem Kommunaalprojekti kivimademel ja siis jälle seistes, kuidas vana aeg välja nägi ning mis moodi näeb uus aeg välja. Kellel oli aega ja kellel veel on aega, et oleks korrakski igav ning tekiks huvitav mõte.
Öölinn on väga ilus linn. Suveöö linn. Inimesed on tänavatel, veel ei ole päris vaikne, aga seda on tunda, et läheb vaikseks. Õunapuud ning kastanid õitsevad häälekalt. Kollased tänavalaternad lisavad muinasjutulist oreooli. Seal Tornide väljaku ja Šnelli pargis on õudsed valged laternad. Silm hakkab valutama ja nagu kojamees lööks reaalsusega näkku. Ei ole need ei ilusamad ega praktilisemad. Miks nad siis panevad seda külma valgust suveootuses linna rohelistele puudele. Kirjutaga linnavalitusse ning protestige! Meie tahame ilusat ja kollast suveööd linnas! Maha vägivald ja realism!
Aga praegu kõik lõhnab. Isegi majad siin Kalamajas kägisevad ja lõhnavad. Ringutavad endid talvest. Ootavad hommikuid, kuidas pered söövad riisiputru ning lapsed taovad vastu majaseina palli.
Tere hommikust 27. mai.
Mõtisklus
Kalamajas oli täna hommikul sudune. Bussipeatuse taga kolistasid majaehitamisemasinad ja buss oli tavapäratult pooltühi. Jalutuskäigu ja jäätise asemel tuli bussisõit, mõtisklus trammitee kõrval alleel ning kõrvaklappidest Raadio Maria. Järgmisel nädalal on esietendus ning mõned TeaterTreffi lavastused meie teatris.
Nagu mõnes vanas 1930ndate päevalehes.
Tallinna Linnateater pakub tööd turundusjuhile
Või on sul mõni sõber, kui mitte ise, kes huvitet on.
Juhan Viidingu luuletus, mis tuleb endale mõnusaks lugeda
*
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel – – –
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
Juhan Viiding
Ja veel… lubadused juuniks
Ja veel… lubadused juuniks:
- Kirjutan vähemalt kolm korda nädalas
- Palun inimestel lugeda 1. juuniks läbi J. Viidingu luuletus “Igavene juuni”
- Joon hommikuti viljadest pressitud mahla
- Teretan tuttavaid ja naeratan võõrastele
- Ei lase külmkapis piima hapuks
- Pildistan rohkem ja filmile (http://www.flickr.com/photos/veikotubin)
- Külastan häid inimesi
Miks mulle ei meeldi õhtuti õlut juua
Mulle ei meeldi õhtuti õlut juua, sest see teeb pea uimaseks. Selle asemel tuulasin täna flickr.com fotodes ja ei joonud õlut. Muide.
Kes see jõuab kirjutada, kui aias lehkavad puulehed ja ilm on ilus
Kevade on käes. Mina jalutan väljas, korjan ajalehti ja vaatan puulehti. Hoovis, reformvoodi taga, põleb lõke ja ülejäänu on pime. Täna pärast vihma logistasin rahulikult mööda asfalti ning kiitsin iseeneses seda, et puud lõhnavad. Ursulal oli nina kinni. Ta ei tundunud lõhna. Imelikud ajad formeerivad imelikke inimesi. Õhtuti, enne uinumist, meenuvad eelmiste aastate suved ja teiste inimeste lõhnad. Korter on tühi. Ma mõtlesin, et kas saab vanast radioolast teha klõlari. Pea on kummist, sodi täis. Ma nägin üleeile öösel unes, et võtsin ninast välja meetrise ninakolli ja pea läks selgeks. Eile nägin, et teatrile pandi pomme ja direktor leidis, et see on ebaeetiline ning vallandas need inimesed. Mis segased ajad. Ma jälle ei jõua kirjutada.