Mul mängib kõrvades pehme klaver. Ja lihtne, tagasihoidlik viiul, et rahustada sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Teed joon oma sinisest muinasjututassist, sealt, mis rahustab sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Mul kangastub korduvalt, kirjutamise alghetkel, pilte sellest Andero venna koerast, kes kuuldemängu lõpus ulgumiseks helistuudiosse kinni pandi. Mitte et ma ise seda näinud oleksin, aga inimeste kirjeldusel ehk sõnal on väga suur jõud.
Pärastlõunal tegime esimese väga musta ülevaate dirigent Mihhail Gertsile. Osasid “pealauljaid” polnud kohal ja seetõttu oli repertuaari esitlemine poolik. Mainin siin seda fakti vaid ajaloo huvides, mitte et see hetkel kedagi huvitaks.
Täna olid tänavad nii sirged, et kõrvale ei pidanud kusagilt kalduma. Õhk oli nii kristallselge, et kui seda taskunoaga lõikasin, kõlisesid sadade inimeste mõtted, mis hommikust saadik õhku olid kogunenud. Ma tahaksin trükimasina klõbisedes romaani trükkida, selle asemel olen viimased neli nädalat teinud kaheteisttunniseid tööpäevi, loomulikult on igas päevas 75% loomingut ja vaid 25% tüütut tööd, aga ikkagi… närvivapustuse ääre peal oleme kõik. Nagu klassikaline novembrieestlane kolmkümmend ja veidi veel päeva enne jõule. Pärast esietenduse väljatulekut on igal õhtul olnud etendus ja mõlemad pühapäevad (üks juba läinud) kuluvad Maarja küla toetuskontserdi peale. Järgmisel nädalal on ära “Õnneliku õhtu” kontserdid. Vot siis hakkame elama! Siis puhkame! Siis hingame õhku, käime sõpradel õhtuti külas, külmetame kunstnike portreid vaadates muuseumides ja teaatrites, laseme neil idüllilistel tädidel sealt galeriideakendest õhku tõusta ja salvestame sõprade, kaasmaalaste, armsamate, kallite ja võõrate intelligentseid puänte ja vinjette, mida öeldakse eeljõululõhnalistes apelsinikarva kohvikutes, kus väga kaugelt on kuulda selle kuuldemängukoera ulgumine, kinnimüüritud vanalinna tondimajade akendest taaskajav, oleme õnnelikud, et elame.
Ajaloo huvides võiks paljugi rääkida, näiteks kõigest sellest, mis kirjutub “Max Frischi” päevikusse 7 minutit enne iga “Härra Biedermann ja tulesüütajad” etenduse algust. See on see, mida ei tea mitte keegi peale minu. Inimesed kogunevad saali ja mina kirjutan hariliku pliiatsiga sellesse frischi-vihikusse sellest mis olnud, sellest kes saalis ja kõigest sellest, millest ei olegi vaja kirjutada. Võiks rääkida lõpututest lauluproovidest, mis õnneks tekitavad tunde, et ma arenen. Areneb mu kõneaparaat ja hääl. See annab tunda kõikidel etendustel, mono- ja dialoogides. Ajaloo huvides oleks nii palju rääkida, aga kuna viimase 28 päeva jooksul ei ole sekundikski tekkinud tunnet, et “mul on igav”, siis ei ole seda aega kirjutamiseks ja ei ole seda jaksu ning inspiratsiooni. Ma ütlen, saabuvad hõredamad ajad, siis kirjutame, korraldame üritusi, kirjutame muusikat ja elame nii, et hingel on valus! (Laupäeval kohtume Johannes Aaviku konverentsil, kui lauluproovist aega saab, tulen ettekannetele ka.)