Täna pärast kino, kui ma jalutasin punktist kino punkti kodu, läbi kesköise vanalinna, oli kevad õhus.
Ma vaatasin filmi “The Hunger Games”. Olin lummatud ja häiritud samaaegselt.
Poolel teel põkkusin ühe oma kolleegiga, kes ütles, et mul on hoog sees ja must kiirgab elamus.
Nii vist oligi, sest Coldplay mängis klappides, kindaid polnud vaja, mõtted olid selged.
Veidi jahe veel, aga kindlasti kevad.
Käige teatris või kinos. Pärast on hea hilisõhtuses linnas jalutada ning olemise ja olemuse üle järele mõelda.
Eelmisel nädalal käisin Londonis teatrit vaatamas. Enne seda Stockholmis moodsa kunsti muuseumis.
Igalt poolt saab ideid. Hea. Mhmh.
Tänaöine linn oli must ja kollane nagu suur herilane. Tänavalampidest voolas tolmustele tänavatele raske ning soe valgus. Voolas jõgedena mööda jaheda Vanalinna tänavaid. Sidus ümber jalgade. Vulises hääletult.
Nii palju on hetki ja sõpru, õhtuid, öid ja vestlusi.
Aga aega et lugeda ning kirjutada on vähe. Häbiväärselt vähe.
Laiskus on ka vist.
Kevad, tule!
Hetked.
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
