Võsul. Ikka Võsul.

Igal aastal olen ma sattunud Võsule. Viimased kaheksa aastat. Viimasel ajal vähem sellesse esialgsesse suvilasse, kus sai sünnipäevi peetud ja eksamiteks õpitud. Lähipäevad veetsin helerohelise maja hiigelverandal ja nautisin selle Eesti nii sooja suve iga hetke. Võsu bussijaamas oli suvilaperemees vastas minunimelise suure sildiga, eelmise aasta külaskäiku meenutava valge raudrohukimbuga ning voucheriga, mis lubab soodsamalt lennata liinil Tallin-Kärdla-Tallinn. Mis tähendab, et peaks sellel suvel veel oma Hiiumaaarmastust rahuldama ja korra seal ära käima.

Võsu on ikka nii puutumatu. Vaid see suur ja vana maja sealt O-Kõrtsi juurest on nüüd maatasa parkimisplatsiks tehtud. See hirmlai veranda lasi enda peal mängida lauamänge ja kaarte ning olla ja naerda. Käisime esimesel päeval Purekkari neemel. See on Eesti põhjapoolseim tipp ja sellist ideaalset rannamaastiku täis. Kivid, muru, liiv, kibuvitsad, kõrred, jälle muru, siis kajakad ja meri. Autoaknast vuhiseb mööda ilusa Eesti vaade, kus mändide vahelt sillerdab pikk ja piiritu rannajoon merega.

Kõike ei jõua nii kui nii üles märkida ja ilma kontekstita puudub neil arusaadavus ja huumor. Aga ikkagi jääd meenutama hetki, kui plaanisime Rakvere surnukuuri helistada või kui kell kaks öösel ilmus suvilast täisvormis jõuluvana. Niimoodi, kild killu haaval moodustub selle suve mälestus.

Võsu. Suvituslinnak.

Kerge suvelõpu paanika hakkab vaikselt linnainimeste nägusid paitama. Linnainimesed üritavad igal võimalikul juhul linnast põgeneda, et leida üles viimane suvi. Varsti rannad tühjad on / ja tühjuses on häbi / läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast… kirjutab Viiding. Terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevitanud, ei, oh ei / ja nüüd teiste naiste hulgas käingi / luigena kel nimeks Lorelei.

Võsu bussijaamas ootas mind terve külalislahke perekond, kõigil rannamänniku lilled käes. Hetkeks keeras film end suuremaks kui elu, olin nõukogude aegses dokumentaalis. Neile pole ammu saabunud bussiga külalisi. Ja see oli kuidagi helgelt hilissuvine, raudrohud ja metsalillesülemid.

Klassikaline jäätisekokteil, kaubandusvõrk ja nüüd hirmlai veranda tuulekelladega. Jah, augustipärastlõuna sirtsud sirisevad, mina olen mässitud veidi torkivasse rohelisse lillemustriga tekki ning söögiks teeme kotlette.

Suvedel ja sügistel olen viimasel ajal ikka sattunud Võsule. Viimased seitse aastat. Siin on üks saunaga suvila, kus on armastatud ja hingatud, joodud ning juteldud terveid öid. Siin on teises servas see hirmlai veranda, kus õhkub endiste aegade lõhna. Võsu lõhnab vanaaegselt, see on suvituskoht. Talviti on see üsna tühi. Buss lõpetab oma otsesõidud 31. augustil. Siis hakkab kool. Linnainimesed on ammu unustanud oma suvelõpupaanika. Ostetakse pinaleid ja töövihikuid.