Silt: von krahl

“12 Karamazovit” Von Krahli Teatris

Teater

Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.

(Siin vahepeal on teater.)

Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.

Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.

Elu oli sellel nädalal film ja teater oli teater

Igapäevaelu

Minu elu on film. Mitte alati, aga viimasel nädalal raudselt. Eriti viimastel päevadel põimub film teatriga, teater muutub reaalseks, lahutamatuks ja painavaks, eluandvaks ja alandavaks, suureks ning väikeseks. Film keerab end emotsioonide kõrges keerises, naerust nutuni, öökimisest röökimise ja rõõmustamiseni. On kohad, on paigad, on inimesed.

Mis see esmaspäev siis oli? Ei mäleta. Teisipäeval käisin õhtul Von Krahlis “Hedda Gablerit” vaatamas. Teatrile eelnenud ujumine vaid võimendas filmi ja filmist päästis vaid teater. Olin positiivselt üllatunud ja rõõmus. Läti lavastaja lavakujundusest õhkus lätilikku jahedat lavakujunduse iluesteetikat (võrdle nt “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”, “Isad ja pojad”) ning kui kunstniku nime nägin (Epp Kubu) taipasin ka kohe põhjuse, kuna Epp on ju Lätis seda kõike õppimas käinud. Mulle väga meeldivad läti teatrikujundused. Nende tase on kõvem kui Eestis (hetkel teevad lätlased meie teatris Elmo Nüganeni lavastusele “Aeg ja perekond Conway” lavakujundust). Need on alati sellised esteetilised, karged ja kujundlikud. Veel räägin teatrist. Noored Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid on korraga laval. Ühte tegelast mängivad kaks inimest, koosseisuti on ühel suurem, teisel väiksem rõhk. Silma paistavad endiselt need, kes “Idiootideski” ja kuigi püstolilasuga lõppevad näitemängud ei ole minu emotsionaalseks mõjutamiseks mingi vahend, olen etenduse lõppedes rõõmus. Mitu head osatäitmist ja hea lavastus. Soovitan vaadata kõigil, kes tunnevad huvi pealekasvava näitlejapõlvkonna vastu.

Kolmapäev algab energeetiliselt ja sportlikult, film kerib end oksendamiseni minu peas, vahetab kaadreid ja stseene, kutsub külla end vaatama ja vihkama või armastama. Jälgin teatrisse saabuvat publikut ja räägin Diele trepil juttu. Õhtu mässib öösse, pidu nõuab ohvreid, lumi on külm, nutan, teen ajule restardi, kallistan, hingan, räägin kõigest mis vaevab, suhtlen ja kuulan head muusikat. Vajun lõputusse unne ja ärkan kui oleks õhtu, kuigi on alles neljapäeva varahommik. Kell on 08:12.

Neljapäeval on kõrvulukustav päike. Prilliklaasid tumenevad isegi taksos ja teatri ees teeb hingeaur auringe. Juhtkonna koosolek. Siis õppiva dramaturgi Paavo proovi. Neil on Lavakoolis ühel veebruarilõpu päeval Noor-Eesti teemaline loeng ning siis esitatakse koolitöid. Ka samal teemal. Lugejateks professionaalid. Olen proovis koos Vaariku, Aadli, Laugu ja iseendaga. Naeran ja samastun. Siis kohtume teatri suursponsori juubelipeo asjus, õhtul harjutame Lavakoolis noorte laulupeo laule. Olen kolmetunnise laulmise järel pealinna jääkülmas õhtus, jalutan õppivate dramaturgidega üle Vabaduse väljaku ja ostan poest valget jäätist roosade marjadega.

Reede hommik on uue filmistseeni päralt, taas on kõrvulukustav talveilm. Ennelõunal teen ettevalmistusi pühapäevaseks teatri sünnipäevaks ning loen läbi näidendi “Vaata, ma kukun”. Pärastlõunal on sama näitemängu kavandite vastuvõtmise koosolek, räägitakse kontseptsioonist, kujundusest ja a(s)jast. Esietendus on 9. aprillil. Mina teen muusikalist kujundust.

Õhtul lähen Ursulaga teatrisse. Vaatame Eesti Draamateatris Priit Pedajase uusimat lavastust “Hirmus veretöö Läänemerel”. Pärast Kersti autoga koju sõites kuulen, et näitemängu autor on tegelikult Pedajas ise ja respekt kasvab veelgi. Visuaalselt võimas vaatemäng haarab kaasa, laseb laval näha ja tunda häid näitlejatöid ning kuulata lummavaid lugusi, muusikat. Klassikaline Pedajase teater. Hea ja mõjuv. Õhtul loen teatrikriitikat ning oksendan.