Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Lend läbi vihmade vihma

Väljas on vihmade vihm. Minu silmalaud on päevade nägemisest rasked ja ma kuulan läbi teise korruse tüllkardina kuidas vihm mööda punast pimenevat plekk-katust astub, kuidas ta komistab, kukub ja siis kiire nirena mööda plekist halli vihmaveetoru alla voolab, muutes aia, lilled ja muru lirtsuvmärjaks.

Kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel sõidab rong. Seda on õhtuvaikuses hästi kuulda. Ta sõidab, mattes isegi maanteel hiilivate varaöiste autode kummisahina vastu märga asfalti. Rongi peal on kaksteist inimest. See on viimane rong Valga poole. Enamus neist tukuvad, kui ma lendan hääletult rongiakendest mööda, rongiga vastassuunas, tõusen kiire manöövriga viimase vaguni kohale, keeran end ümber ja kihutan tumerohelise raudruuna katusel, kesksuvine pimeneva suve vihm näkku pritsimas, kilejope hõlmad tuules lipendamas, sees kirjeldamatu vabaduse tunne, sest erinevalt rööbastatud metallsõidukist minu all, ei ole minul piire, suundi ega sihti. Eemaldun öösse kihutavast rongist ja lendan kiire kaarega paremale, eilsesse Otepää lähedasse suvepäeva, kus me kahe järve peal spinninguid vette loopisime, kalu lantisime, Amazonase vallutajaid mängides järvedevahelisel metsakasvanud ojaribal mõlatasime, kus neljarattaline auto meid kontserdile viis ja kus niiskes ning hämaras Eesti öös kaks rukkirääku meiega tumekollase vana kuusirbi valgel läbi kilesauna seinte juttu rääkisid, kus tumedad paljad kehad avaral heinamaal aurates ööõhku hingasid.

Lendan väga aeglaselt selle päeva ja õhtu kohalt üle, kuulan iseenda mõtteid ja vaatan piiritusse kaugusesse, sinna, kus taevas kukub maale. Öö kallistab inimesi minu all, kui nad jutukõmina saatel vooditesse vajuvad. Teen veel kaks tiiru öise talumaja kohal ja põrutan vihisedes möödunud päevade poole, läbi uduvalgete pilvede, maapind aeg-ajalt silme all vilksatamas. Sealt paistab korraks pealinna vanalinn, kus erinevatel õhtutel on erinevad siseõued, inimesed, aiad, siis Kalamaja, jahedad valged veinid, pikad hingetõmbed ja mitmetunnised kulgemised läbi inimeste. Lendan bussijaama tagant üle Filtri tee viiekordse kollase paneelmaja, üle Toompea vaateplatvormide, üle Pelgulinna üleskaevatud hoovi, üle Musta-, Lasna- ja Õismäe. Jõuan maale. Oma maale, kus näpud on maasikaveresed, küünarnukid telliskivivalged ja sääred päikesepunased. Tuul keerab kuueosalise põnevusromaani esimese osa lehekülgi, paarsada on jäänud. Tuul loeb minuga kaasa. Selle minuga, kes kõrvetab end kollases maapäikeses, beežikasroosa päevateki peal ja selle minuga, kes liugleb koos põldlõokestega iseenda kohal. Tuul loeb minu mõtteid ja kannab mind juulisse, juunisse, maisse. Väsimuse-kevade lõppu, kust suvi hakkas ükshaaval aasta poolt kokku keerutatud jõhve ja niite lahti harutama.

Silmade ees virvendavad sõnad, tähed ja vihmapiisad. See lend siit hetkel ei viigi kuhugi, kolan niisama möödunud päevade kohal ja peatun õhus, et homme edasi lennata. Magan maa ja taeva vahel. Seisan öö ja päeva piiril.

Kukkuva vihma kolinas on kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pikkune hetk

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.

Kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

Minu toas on Eesti mets

Selle ühe atmosfäärihetke nimel. Elame.
Kui oled saabunud koju kell viis õhtul, maganud kuuest kaheksani, ärganud mingisse hullumeelsesse ajatusse õhtusse, aru saamata, mis aeg, mis ajastu või kes sa ise oled, vaadanud arvutist järgemööda komöödiaseriaali osi, keetnud boršisuppi, tormanud telefonikõne peale nurgapoodi õlut ja mannavahtu ostma ja kütnud kella üheksast alates kolm tundi sauna. Siis on kesköö ja su korterisse sajavad sisse Karamazovid, soomlased, eestlased, nad on saunas, su laua taga ja su südames. Ja kolmetunnise vestluse järel lähed lõpuks ise alla keldrisse sauna, istud üksinda laval, higistad, viskad leili, vihtled ja seisad jahedas mürkrohelises sadavas sügiseöös. Aias on september ja suvi on läbi, sest minutitega hakkab külm, vihmamärg rohi põletab jalataldu. Ümberringi on naeru, sigaretisuitsu, purjus inimesi. Oled ise joonud vaid piparmünditeed ja mineraalvett, seda kainemalt jõuab kohale kogu atmosfäär. Enne sauna minekut lugesid heale sõbrale ja heale soome lavastajale ette katkendeid oma juttudest. Siis tuled saunast, tuled lavalt, astud oma vaiksesse korterisse, kus põlevad küünlad, kus suitsetatakse pliidi kohal, kus laud on täis punase veini klaase, kus K. istub pliidi ääres ja L. lebab diivanil kerra tõmbunult, paned kõlaritest mängima looduse ja kui K. küsib, mis asi see on, siis vastad: “Estonian Woods”. Akna taga sajab vihma, kuuled läbi aknaklaasi vihmapiiskade kolinat kõnniteele, toas on vaikus, küünlad põlevad hääletult ja kõlaritest kostab Eesti mets. Korraga purskate naerma ja andute atmosfäärile.
Lahkudes suudleb K. sind otsaette ja L. kallistab rohkem kui 10 sekundit.
Kell on neli hommikul. Pole aega, taju ega reaalsust.
360 kraadi raadiuses minu ümber sajab vihma.
Kõlaritest tuleb Ronk, Corvus Corax.

NO69 “Three Kingdoms”

Tervik moodustab elamuse. Teatrielamus ei piirdu üksnes vaatesaalis kogetuga, vaid algab palju kaugemalt ja lõpeb kodus päeva viimastel sekunditel, siis kui paned pea padjale ja kui argireaalsus seguneb unega. Minu tänane teater sai alguse reklaamvideost, siis mingitest võngetest ineterneti voolavas avaruses, mõnede inimeste üksikutest lausekatketest. Aga oodata ei osanud muud midagi kui seda, et Risto pidavat hästi laulma. Seda, et Risto hästi laulab, seda ma tean juba ammu, aga kui “Three Kingdoms“’i avasekunditel saalis valgus kustus, kui kõlasid esimesed arglik-pinevad noodid, olin jälle kord võlutud. Sellist jõulist haprust suudab Eesti teatris ette kanda vaid Risto Kübar. Ja nii läbi terve lavastuse. Need hullumeelsed, liigagi usutavalt ebareaalsed, samas nii maised karakterid, mida mängleva kergusega ette kanti, mingid üksikud pilgud publikusse, juba see on see, mille pärast tasuks seda lavastust vaatama minna. Etendus ise mõjus alateadvusesse. Realistlikult algav draama võtab ühe ebareaalsemaid ja unenäolikemaid pöördeid, aga ühekski hetkeks ei tabanud mind igavus. Vastupidi, isegi kõige sürreaalsemate kohtade peal hoidis mind looga kaasas intensiivsus ja absurdi valus kohalolu. Lisaks absurdile oli kohal ka inimese üksindus. Nii teravalt lõikasid Risto tegelaskuju lauldud laulud, sirge musta statiiviga mikrofon vastandumas lumivalgele pintsakule ja viigipükstele. Groteskne lits, haavatud naine, üksik mees.
Lavastuses, eriti esimese vaatuse teises pooles on päris palju vulgaarsust. Ropendatakse ja näidatakse valimatu halastusega alasti keha ning teatraalset pornograafiat. Keda see kõik ei häiri, kes laseb end kõigel kaasa kiskuda, mis sest et hetkeks kostab vaatesaalist üllatunud vaataja sosin “mis ASI SEE on?”, isegi siis, kui kujutlusvõime muudab lavaltoimuva liiga realistlikuks, kui hakkad tundma olematuid lõhnu, isegi siis, isegi siis, aga ikkagi ja lased end kõigel kaasa vedada, saamata vahepeal kõigest päris hästi aru ja kui möödub vaheaeg, algab veel hullumeelsem teine vaatus ning sind lõpuks visatakse vihma sadavasse linna, pimedale tuhmkollase valgusega tänavale… siis sa saad aru, aru saamata miks, aga oled saanud elamuse. Kõnnid mööda musta asfaltiga tänavaid, mille sügisevihm on muutnud ööpeegliks, vaatad vastutulevate inimeste vihmavarjude peegeldusi, aru saamata, kas oled eestlane, inglane, sakslane või venelane, hingeldad pealinna öös, satud Raekoja platsil terve Raekoja seina suuruse video- ja valgusinstallatsiooni peale, vaatad lummatult kümme minutit valgeid valgustäppe tilkuvas vihmas, kõnnid läbi Balti Jaama ja Kalamaja, jõuad koju, sööd laualambi valgel supermarketi sushit, kastad pulkadega sushit soja sisse, valge riis kleepub su hammaste külge, tekst sõrmede all muutub valgeks ja taust mustaks, sest on öö ja öösel kirjutakse niipidi.
Käisin enne teatrit söömas ja saabusin kohale 45 minutit enne etenduse algust. Teater oli veel tühi, istusin suure NO teatri fuajee kollasel diivanil ja kirjutasin etüüdi. Etüüdi linnast. Sinust, Minust, Temast ja Linnast. Kuidas kõik lõpuks ühte sulab ja Linn, lauldes õhtuhämaruses kurba meloodiat, kõiki meid enda omaks saab, kuidas meie olemegi linnaga üks. Seegi oli osa minu teatrielamusest. Samuti kümned tuttavad, mitmed kolleegid, vaheajal joodud Coca-Cola, briti näitlejate kõnetehnika üle imestamine, Risto, veelkord Risto, siis teised näitlejad ja rahvusvahelisus. Selles kõiges, aru saamata miks, oli sees teatri olemus. Aus, siiras ja haarav.
Aga vaadake ise, mõned etendused on veel Eestis jäänud. Roppused, alastus ja vulgaarsus ärgu takistagu teid, absurd ärgu eemale hirmutagu. Aga kui ei julge minna (sest asi kaldub siiski “saksa teatri” poole), pole ka hullu. Kõik ei saagi ühesuguseid elamusi ja lõpuks võib maailma kõige suuremaid tundeid kogeda ka pealinna vihmases õhtus üksi jalutades.

Hetk

Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.

Igavus

Igavus. Akna taga, tänaval, aias ja inimeste sees. Täna on mul tunne, et ilm on igav, et mina olen igav. Vaata, see on see tunne vahel, kui saad aru, et räägid ainult samu asju, korraldad ainult samu asju, kordad ainult samu asju. Puudub inspiratsioon ja siseilm on halli ning vihmase välisilmaga sünkroonis. Rutiin rebib argikalendrilt aeglaselt ja järjepidevalt lehti välja. Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev…
Teen varahommikul äratuskella helina peale silmad lahti. Magamistoa ruloo vahelt piilub tuhkhall taevas. Keeran äratuskella kolm tundi edasi, sest tõusta ei suuda. Näen unenägusid väljamõeldud elust, saamata aru, kas ärkveloldud aeg üldse reaalsem on.
Vihm. Igavus. Sisutus.
Märg asfalt teeb autode rataste all mitu korda lärmakamat häält kui päikeselise päeva oma.
Retsept tänaseks päevaks. Loe üks raamat läbi.

Kus on juhised täiusliku elu elamiseks?

Aknad on suvest tolmused. Nende klaasidele on kogunenud kogu möödunud suvi, kõik magamata ööd ja kõik ärkveloldud naerud, nutud, ootused ja täitumised. Pärast kaheteisttunnist magatud ööd, esimest üle nädala kodus, pärast Tartut ja teatrifestivali, istun hommikul kui puuga pähe saanuna oma voodil, tõmban üles ruloo, vaatan Kalamaja halli hommikut, meenutan nähtud unenägusid, mis on ehmatavalt selgelt meeles. Unenäod armastusest. Kummaliste inimestega. Sõprusest, ihast, igavusest ja tavalisest elust. Ei midagi sürreaalset, aga siiski…

Nädalane Tartu oli täpselt see, mida ma lootsin ja kartsin, üleüldises plaanis muidugi. Detaile ning emotsioone ei suutnud keegi ette kujutada. Pidevad õhtud festivaliklubis, joviaalsed inimesed, keda teater ja õhtune alkohol on veidi napakaks teinud, öine jahe Tartu, hullumeelne teater, pikad hommikud, proovid ja etendused, sõbrad. Kohtasin enda jaoks võõraid, kes tulid mulle naeratades vastu ja tänasid asjade eest, mida ma teinud olen. Sõnade ja muusika eest. See oli mulle oluline. Tänan.

Jahe sügissinine Tartu, suvelõpu roheline, sügisealguse tumekollane. Ööde janunev udu. Vihmapäevad. Erksinise taevaga rünkpilvepäevad. Päevasoojus ja öösügise jahedus. Paduvihmad ja kaks vikerkaart linna kohal. Uute kohtumiste erutav apaatsus. Nutma ajav teater. Üleemotsioonid, naerud, pisarate tagasihoidmine, muusika, muusika, muusika. Klappidest ja korduvalt. Tugev asfalt kõnnitee näol jalge all. Iga päev on teisest erinev. Olen täna kindel ühes, homme teises. Mõni päev armastus, teine päev igatsus, kolmas päev tülgastus, neljas päev läheduse vajadus, viies päev üksinduse igatsus.

Ma võin sulle lohutuseks öelda, et mina ei saa ka elust aru. Ehk ma ei saa aru, mida MINA elult tahan. Kus on piirid sõpruse, armastuse, üksinduse vahel. Millised on õiged kogused. Ja kõik see muutub päevadega. Täna tahan olla päev otsa kodus, mitte minna teatrisse, mitte minna õhtusele kammerkoori kontserdile, mitte teha lauluproovi, mitte armastada Sind. Istuda allatõmmatud rulooga hämaras korteris, nautida vaikust, nautida inimeste mitteolemasolu, nautida muusikat, raamatuid ja teed. Homme tahan öö läbi nutta ja inimesi igatseda. Täna on vaid tunne, et olen elus.

Kui miski võis olla Tartu teemalugu, siis oli see Radioheadi “Creep”, mida kuulati tänavatel, hotellitoas, teatris, vihmas, kohvikutes. Siin on vähemalt viis varianti, mis tuleks kõik ära kuulata, enda sisse.
1 – Imeline naine linnaseguses õhus – http://www.youtube.com/watch?v=_7tWW246-EI
2 – Akustiline versioon ägeda videoga – http://www.youtube.com/watch?v=JsHKoJM8uv8
3 – Suvelõpu live ühes Pelgulinna korteris, otsetõlge eesti keelde – http://veiko.tumblr.com/post/9122350457/radiohead-creep-eesti-keeles-otse-ja-lives
4 – Septembrialguse hommik, eesti keeles ja ise – http://veiko.tumblr.com/post/9829346593/mul-kummitab-see-laul-alates-sellest-ohtust-kui
5 – Originaal – http://www.youtube.com/watch?v=XFkzRNyygfk&ob=av2e

Tahtsin olla kui vahe nuga, mis lõikab festivali-Tartut, aga pigem olin nüri sirp või hammasteta saag, mis kultuuritiinuse vahel abitult vehkis. Tartus oli sügise algus igal pool. See jahedus tegi pea selgemaks ja sisse rohkem ruumi. Nostalgia ja sigasoe lämberomantika kadus õnneks veidi. Nüüd ootan esimest lund ja seda, mitme päeva pärast ebastaabiilsus naaseb.

Andke mulle juhiseid täiusliku elu elamiseks.