Vihmane päev

On selline vihmatihe hommik. Noh, vihm ei ole väga tihe, aga kraadiklaas näitab 17 kraadi Celsiuse järgi ja õhk on tilkuv ning hall. Täna on laupäev ja vanaema läks varahommikul tööle. Tegelikult teeb ta tööd 18 tundi päevas, aga täna on üle pika aja tal turupäev. Keila Jaama turul pakub ta värskeid kurke ja hapendatud kurke ja tilli ja vaarikaid ja lilli ja palju muud. Vanaisal on ilmselgelt igav. Sest et vihma sajab, õues ei saa midagi teha, enamus päevalehte on juba läbi loetud ja vahepeal magatud, siis jälle päevalehte loetud ja jälle tukutud. Nüüd loeb jälle päevalehte.

Mina ärkasin täna väga hilja. Maal on hea kaua magada, linn ja töö ei sega. Magasin kõva kümme tundi ja nüüd tegin putru, sõin võileiba kõrvale. Loen natukene Krossi “Kalleid kaasteelisi” ja hakkan siis jälle majavärvimisega pihta. Tänaseks ongi ajastatud vihmase ilma tööd. Saab katuse all olla ja värvida.

Lõunaaeg on juba ammu läbi. Vihma sajab ladinal ja pikalt. Ikka ühtlaselt viltu, siit aknast vaadates paremalt vasakule alla suure hõbekuuse poole, mis sai siis istutatud kui mina sündisin. Katusealuse lagi on värvitud, tuleb seinte kallale asuda. Klappidest kostis värvimise ajal Mari Pokineni sügisel ilmavalgust nägev plaat, millel nimegi veel pole. See väga ilus ja rahulik muusika sobitus mu värvimise rütmiga ja mu mõtlemise rütmiga. Vihm krõbises ja tilkus. Kuidagi unelev ja rahulik on olla. Mari plaat kumiseb veel kõrvus ja unistused võtavad minu peas üha selgemat kuju.

Antiikne lõhn

Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.

Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.

Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.

See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.