Täna on 30. august ja veel polegi september, on suvelõpp linnas, aga suvelõpu paanikat pole sellel aastal millegi pärast tundnud. Ei tea, kas sai tõesti üle aastate pikalt ja piisavalt puhata ning suve nautida. Külm vanalinn oma õhtuse teatrietendusega (imehea muide, vaatasin korduvalt, “Kiivad armastajad”, maailma viimane etendus) muutus jalutuskäigu ajal marsruudil Vanalinn-Kalamaja soojaks radiaatoritega köetud korteriks. Selle jalutuskäigu ajal, käevangus ilus inimene, selja taga ilusad inimesed ja mõtetes ilusad inimesed, sai suvi nagu peaaegu otsa. Kuigi me arvasime, et kindlasti on tulemas vananaiste suvi, see paarinädalane armuand linnainimesele, suvemälestus. Igaljuhul jalutasin Kalamaja poole oma uute majanaabritega, näitasin, kes kus elab. Selline tunne, et kõik elavad siin. Et meie elu ongi täis ilusaid inimesi. Mina elan siin ja ma tahaksin, et Sina elaksid ka siin.
Seda enam mõtlen seda pärast teatriõhtut, vaadanuna uuesti ja endiselt noori andekaid inimesi. Kuidagi romantikavaba tundub see magus-lõõmav suvi, mis mööda läks. Tundub, et kogu romantika saab hoogu saabuvas sügises, saabuvas jaheduses. Põletan juba mitmendat päeva viirukeid ja küünlaid, täna heljus majakoridoris viiruki lõhn, kõik hakkab vaikselt meenutama seda aega, kus inimesed teevad oma elu võimalikult mugavaks. Tänane teatriõhtu rääkis armastusest, juhusest ja aususest. Kuulasin seda laulu augustiöös, naersin südamest ja sügavalt kui head sõbrad ja andekad inimesed sügava siirusega tõsimeelselt nalja tegid. Ma ei teagi, mida ma päris täpselt öelda tahan, aga te saate ju aru.
Ma peaksin siia kirja panema ühe unenäo. Selle detailid on hägustunud juba, aga kui ma seda nüüd ei tee, siis kaob see unenägu sootuks ja ma ei pruugi teda enam kunagi üles leida. See juhtus kõik tõenäoliselt Martini ja Mari korteris, aga mitte selles Kalamaja omas, kus nad praegu elavad, vaid, olgu see korter kus tahes, meenutas ta seest kassikalist Mustamäe kolmetoalist. Isegi üsna kopeeris minu lapsepõlvekorterit. Unenäost on meeles ainult koridor, täpselt samasugune nagu minul, vasakus seinas suur maast laeni seinakapisektsioon, millegipärast kreemroosat tooni. Ja ma rääkisin Martinile, kuidas ma ei ole vannis käinud nii ammu. Kuidas mu vanniunistus, mu vanniskäimise unistus on mind üdini ja ainiti vallutanud. Ja Martin, hea poiss nagu alati, lubas mul lahkelt oma vanni kasutada, lausa nõudis, et ma vanni võtaksin. Oma unenäost räägingi peamiselt oma vanniunistuse tõttu, sest muud seal edasi väga ei juhtugi. Kirjeldan atmosfääri.
Sissepääs vannituppa viis viimasest kreemroosast seinakapist. Viimane, suure toa poolne uksepool tehti lahti ja sealt viis vannituppa alla väga kitsas trepp. Eemalt paistis valgust. See trepp oli nii kitsas, et sealt mahtus läbi vaid külg ees. Aga vannituba oli oivaline, Mustamäe tüüpkorterist polnud seal lõhnagi. See oli pigem selline sügisene Kadrioru veranda. Suur ja avar, kulunud tammeparketiga, kolm seina verandaaknaid ja tumeroheline augustilõpp akende taga. Tihe pargipadrik. Lehtpuud. Kulunud ja kriiksuva parkettpõranda keskel oli eestiaegne emailvann. Kõik see oli kuidagi mahajäetud, samas puhas ja koristatud. Sinna lõpeb atmosfäär, võibolla käisin ka vannis, ei mäleta.