Igavus

Igavus. Akna taga, tänaval, aias ja inimeste sees. Täna on mul tunne, et ilm on igav, et mina olen igav. Vaata, see on see tunne vahel, kui saad aru, et räägid ainult samu asju, korraldad ainult samu asju, kordad ainult samu asju. Puudub inspiratsioon ja siseilm on halli ning vihmase välisilmaga sünkroonis. Rutiin rebib argikalendrilt aeglaselt ja järjepidevalt lehti välja. Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev…
Teen varahommikul äratuskella helina peale silmad lahti. Magamistoa ruloo vahelt piilub tuhkhall taevas. Keeran äratuskella kolm tundi edasi, sest tõusta ei suuda. Näen unenägusid väljamõeldud elust, saamata aru, kas ärkveloldud aeg üldse reaalsem on.
Vihm. Igavus. Sisutus.
Märg asfalt teeb autode rataste all mitu korda lärmakamat häält kui päikeselise päeva oma.
Retsept tänaseks päevaks. Loe üks raamat läbi.

kuidas küll tahaks koju

kui kraanikausi ääre peal, umbses hotellivannitoas, lebab “värske rõhu” 25. number
ja riided on eilsest päevast nii rikkumata, et neid võib täna ka kanda
kui oled näinud kahe päeva jooksul kuus monolavastust, millest üks ja veel pool ja veel pool olid täitsa mõnusad ja millest osad olid sellised, et “miks te üldse seda laval kõike teete?”
kui kuuled, kuidas hotelli rõdu ukseavast kostab kuurortlinna autosid ja hakke
meenutad korraks seda pilti teatrikohviku teise korruse terrassilt, kus diagonaalvastasmaja katusel puhkasid sajad mustad hakid, kui nad korraga lendu tõusid ja kuidas teatrimaja hiigelsuur katus nad endasse neelas
kui mitmendat päeva on hommikused unenäod liiga kirjanduslikud ja filmilikud, täna näiteks käsime pidevalt raamatupoodides, ostmas ühe psühhopaadi kirjutatud raamatuid, need pidid olema ohtlikud ja õudsad ja kõigi lugejatega pidi midagi juhtuma… aga ei juhtunud, sest need olid süütud raamatud, aga ikkagi oli kogu aeg hirm, et äkki selle süütu sõna taga on tegelikult elu lõpp… ja siis kuidas me sõitsime punase coca-cola veokiga ühele väikesaarele meie teatri vanemgrimmeerija õele külla üllatusvisiiti tegema, kes elas seal saarepeal kahekordses paneelkortermajas…
kuidas unustad eilsed unenäod, kuidas üleeilsed on veel lootusetumalt kadunud
kuidas ärkad hilishommikul, ennelõunaks nälga suremas
ikka oled veel hotellis, hakkad vaikselt asju pakkima
neljas päev, ei harju selle linnaga
nende inimestega
tahaks meeleheitlikult põgeneda
seitsme tunni pärast hiljemalt olen kodubussil
guugeldad mingeid asju, vastuseid ei leia
oled kindel, et sõna võib pakkuda suurt naudingut
tahaks, et tuleks sügis
tuleks sügis, virutaks oma jahedate öödega näkku
nii et hommikul ärgates on näos mingi seletamatu värskus
tahaks, et suvi ei pooks
tahaks uppuda töösse, tahaks kukkuda porri
sel suvel on liiga ebaratsionaalselt elatud
aga ma ei kahetse sekunditki
võibolla paari sekundit, aga see on mu oma asi ja eks ma õpin sellest
nüüd
head aega hotellivoodi, valged linad, lämmatavad ööd
head aega linn, kust suvi ei taha põgeneda, kus reedeõhtuti meigitud mimmid liiga lühikestes teksades ja seelikutes, kõik peaaegu näha, üksteise käevangus maailma kõige huvitavamat dramaturgiat vanalinna tänavatel öösse lausuvad
head aega alkohoolikud, soomlased, keskpärane teater, hea teater, raamatupood, jäätisekiosk
sellega polegi midagi öeldud

Karl Madise unenägu

Põud oli sellel aastal laastavam kui kunagi varem. Karl Madis, kuulsa laulja nimekaim, seisi nurgapoe järjekorras ja ootas oma korda. Tal oli plaanis lõunaks valmistada makarone juustuga. See oli juba lapsest peale olnud tema lemmikroog, juba sellest ajast, kui pidevalt aeti segamini kumb on tema eesnimi ja kumb perekonnanimi ja kas Karl Madist tuleks kutsuda Karliks või Madiseks. Karl Madisel ei olnud vahet kuidas teda kutsutakse, probleem tekkis tavaliselt ainult teistel inimestel ja see häiris Karl Madist vähe. Eriti praegu, nurgapoe järjekorras juustu oodates, mõtted sellel laastaval põual.

Väga paljud asjad nõudsid kuumuse ja kõrvetava päikese tõttu suurt hoolt. Pidi vaatama, et kurgid ära ei närtsiks, lilled ära ei kõrbeks. Kõige suuremat muret tundis Karl Madis kartulite pärast. Kartulipealsed olid juba pruuniks tõmmanud ja nii suurt jõudu ei olnud, et Karl oleks jaksanud tervet põldu kasta. Lisaks on põld ju veel maal, aga Madis ise linnas, sinna on vaja sõita 40 minutit elektrirongiga ja nõnda teha sisse paus linnalugemistesse ja kinoskäimistesse ja asjatoimetustesse ja niisama logelemistesse. Kõigele sellele mõtles see kuulsa laulja nimekaim Karl Madis, kui seisis tänavanurga keldripoe juustujärjekorras, sihiks lõunased makaronid.

Karl oli kodus veepoti juba aegsasti tulele pannud, kuna pood asub ainult kahe minuti kaugusel ja kaua sa seda juustu ikka ostad. Nii mõtles Madis, lastes kuumust ja sulava asfalti aure endast läbi, kleepudes sandaalidega tänava külge ja oodates kannatamatult oma järjekorda.

Poes oli üllatavalt palju inimesi, kellest enamus ostis vett. Kaubaks läks nii gaseertitud kui gaseerimata, suuri ja väikeseid pudeleid, maitselisi, maitsetuid ja muid. Nõudlus oli nii suur, et väike joogikülmik oli ammu veest tühi ja veidi pahurad kliendid said kauplusesooja vett. Aga ega keegi tegelikult ei nurisenudki, sest selle laastava põua tõttu oli vett hädasti vaja. Karl oli äsja kodus veekannu täis lasknud. Head kodust kraanivett. Lisaks pannud sinna sisse jääd, sidrunit ja piparmündilehti. Niiskusest higine kann oli Karli jäänud köögilauale ootama, sinna valge siniste täppidega laudlina peale, lillhernevaasi kõrvale. Paljas mõte jahedast veekannust kutsust Karli kurgus esile neelamisliigutuse ja temast eraldus suur lõnksatus. Hiljem väitsid osad poekülastajad, et olevat seda lõnksatust lausa näinud. Üks ütles, et see kerkinud sellise helelillaka auruna poe välisukse suunas, teine aga oli surmkindel, et nägi rohekaskollast pimsskivi laadset poole rusika suurust tükki poepõrandale kukkumas ja leti alla veeremas.

Hiljem teadsid kõik inimesed Karl Madisest palju rääkida, kuigi tundus, nagu teda ei tunneks keegi. Noh, loomulikult tunti tema kuulsat nimekaimu ja võibolla ajasidki inimesed teda selle lauljaga segi. Karl vaatas närviliselt kella, sest veepott oli elektripliidile pandud juba kümme minutit tagasi ja kõikide loogikareeglite kohaselt peaks vesi kohe-kohe potis keema hakkama. Aga enne teda oli järjekorras veel neli inimeset, kes vett valisid ja kellest pooled ka tingimata jäätist tahtsid.

Lõpuks, veel mõne aja möödudes, põud üha laastavamat tööd tehes, jõudis poejärjekord Karl Madiseni. Madis vaatas rõõmsa naeratusega müüjale otsa. Poemüüa Svetlana naeratas vastu, pühkis käeseljaga otsa eest ligi ja ulatas Karlile küsimise peale juustu, võttis raha, käis kassaaparaadi sularahasahtli lahtihüppamise klõps ja ost oligi sooritatud. Nüüd tormas Karl jooksuga kodu poole tagasi, juustutükk vaakumpakendis vasakus käes ja korterivõtmed helisemas paremas. Karl jõudis trepikotta, keeras ukse lahti ja viskas võtmed koridori kapi peal asuvasse puidust korvi. Vesi tõesti juba kees, köök oli palav ja Karl valas plekk-kruusi täie makarone potti. Nüüd võis rahulikult istuda ja aknast välja vaadata. Kuna Madis elas esimesel korrusel, siis oli tema üks meelistegevusi aknast välja vaadata. Jälgida kuidas inimesed käivad, jalutavad, kes koertega, kes lastega, kes käed taskus, mida nad räägivad ja arvata, kes kellena töötab. Vahel istusid nad kahekesi, Karl ja tema sõber Meelis, sest ka Meelise meelistegevusi oli inimeste jälgimine. Nendel juunikuu valgetel õhtutel, kui Karli korteris oli juba hämar, aga õues veel valge, istusid nad Meelisega kahekesi, rüüpasid suurtest kruusidest piparmünditeed ja vaatlesid inimesi. Vahel läksid nad ka tuliselt vaidlema. Näiteks ükskord oli Karl veendud, et umbes seitsmekümne aastane proua valge puudliga töötab aianduspoes müüjana. Meelis aga uskus raudkindlalt, et tegemist on raamatukogu töötajaga. Vaidlus läks nii suureks, et ei jäänud muud üle, kui et Karl tormas õue ja peatas selle proua ning küsis järgi. Tuppa tagasi jõudes võis ta kergendustundega öelda, et kummalgi polnud õigus. Proua olevat juba viiendat aastat pensionil ning abiks lastelaste kasvatamisel.

Ka selle kuue minuti jooksu, mil makaronid keesid, vaatas Madis mööduvaid inimesi ning arvas nende elusid. Pärast makaronide söömist, kui ohtralt riivjuustu oli koos talvuõiga makaronidega juba Karli kõhus, otsustas Karl, et teeb oma alatise lõunauinaku. Ja ta nägi unes müstilisi asju. Näiteks nägi ta seda sama pensionärist valge puudliga vanaprouat, kellel rihma otsas ei olnud enam puudel, vaid suur helekollane makaron. Siis nägi ta, kuidas ühel sügisõhtul sadas vihma asemel kollast ja tihedat riivjuustu ja kuidas juustuloikudes sõidutasid lapsed suuri taluvõi laevu. Ilmselgelt oli Karl Madis liiga palju makarone söönud, nii et tema uned olid lõunasöögi mõju all.

Ja nii on ka teiste asjadega siin ilmas, et kui oled midagi liiga palju teinud või kusagil liiga palju olnud, on uned pärast nende asjade mõju all. Karl näiteks nägi und praepannidest ja võisilmadest ja kuldsest kollasest juustust. Nii see kipub olema, et üsna tihti on uned enda teha. Pärast ärkas Karl Madis ja vaatas veel mitu tundi läbi akna tänavale ja arvas, mis elu need inimesed võiksid küll elada.

valged hommikud

kui kõrvus kumiseb suvelõpuidülli võimendav süntesaatorimuusika
jarre ja vangelis ja grünberg
ole tänatud youtube, kes sa igapäevase disko meie elutuppa tood
kui seda ei oleks, kuulaksime ainult suve kasvamist ja friigiksime outi, sest kohe on ees hirmus sügis
sex, drugs ja rock and roll
kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga
õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte
ei usu enam armastuse olemasolusse
ei usu enam vihkamise olemasolusse
ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need, mis haiget teevad
paistavad ruloode vahelt sisse
peksavad näkku
sinikaid
ärgata on valus
sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus
tuletavad meelde õnnelikke hetki
raamatute lugemine teeb haiget
akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid
tundub et ei leia
vvaahheell oonn mmaaaaiillmm kkaahheekkoorrddnnee
maailm on minu obsessioon
siis kuulan süntesaatoreid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma järvi ja jõgesid ja vett
mett
tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt
nad tulevad kaunis rongkäigus, kõik need sinu ideaalid
katavad maa, tõusva päikese valgel, oma heledate ja tumedate juustega
taeva sinavasse kuplisse lõikavad kääridega
sisse origamit ja ajaloolist tõde
pärast, tuhande aasta pärast, inimesed loevad
ja mõistatavad, mida sellega öelda küll taheti
mis on see eelnenud elude müsteerium
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
siis tuleb aeg, kui ei ole enam pilvi
siis tuleb jälle
pilvitu taevas
pilvedega.
aga seda, mis siis tuleb.
siis tuleb.
dann kommt wieder
wolkenloser Himmel
mit den Wolken.
aber, was dann kommt.
dann kommt.

Pärast ärkamist valutas keha unenägude nägemisest

Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.

Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.

Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.

Elada nii, et elu oleks luuletus

Täna on pühapäeva lõuna. Minu Kalamaja üürikorteris keerleb tolm hilistalve munakollases päikesevalguses. Need harvad hetked kui talvel paistab päike, on ilmelised. Need harvad hetked kui su sees paistab päike, on imelised. Talvel teeb päike isegi kuidagi kurvaks. Tuletab meelde kõikide suvede igatsused ja unistused. Lõputud lõhnad, hulluks ajavad vestlused ja nukrad kaugused. Täna kuulan Eplikut ja Pokineni. Ausad viisid ning kõikeütlevad sõnad.

Aasta esimene kuu läks nii, et Sa ju ei märganud. Alles oli see hetk, kus viimased vanalinna majad said värvidega ülevalatud, kus valgetes kostüümides Dmitri Krõmovi üliõpilased ja näitlejad ehitasid Linnateatri Lavaauku üles terve Tallinna Vanalinna ning kuidas kõrvulukustav ilutulestik pühkis meist eelmise aasta ning valas üle šampanjaga. Kus aasta esimesel päeval oli säärane pohmell, et selle päästis vaid sõprade sünnipäev rohke mineraalvee ja hatšapuriga. Ja kuidas aasta esimese nädala Tartu ravis pealinnahaige inimese hinge, kuidas lumi sadas kõrvulukustavalt. Alles olid need väga head etendused ja siis need veidi kehvemad etendused, head kinod, ilusad õhtud ja unistuste inimesed. Ikka need unistuste inimesed, kelle pärast tasub elada. Kellega vesteldes tunned, et elad. Erinevad õhtud erinevate sõpradega, töllerdamised, tillerdamised, tsillmised ja villmised, trinkimised ja tantsimised, armumised ja igatsused, õhkamised ja ohkamised, salajased kohtamised, sõnasõjad ja salasõnad, kallistamised ja killustumised, paitamised ja puiklemised, taasarmumised ja armitaastamised, sügavad ja kerged, lihtsad ja keerulised. Oh ajad, oh kombed!

Talvest on saanud veebruarialguse pidev libe. Tänavail on libe ja peades on libe. Kohevast lumest on saanud tihe tamp jalge all ja järgmised mitu kuud tõotavad tihedat tampi, nii teatris kui mujal. Teha on alati nii paju, aga enamus sellest on ilus ja kosutab hinge. Eks me kõik tahame ju elada oma elu nii, et see oleks nagu üks pikk ja ilus luuletus. Ma nägin täna öösel unes oma elu. Sellist nagu see võiks olla. Polnud häda midagi, võibolla vaid, et liiga erootline elu oleks see. Tahaks rohkem neurootikat. Käin ujumas, et vahetada keskkonda. Saada sellest talvisest asfaldist, poriveest ja sulalumest mõned korrad nädalaski sinisesse jahedasse veealusesse ilma. Ujuda oma alateadvuse sügavates soppides.

Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.

Armastuse jäävusest marsruudil Vanalinn-Kalamaja. Lisaks unenägu vannitoast.

Täna on 30. august ja veel polegi september, on suvelõpp linnas, aga suvelõpu paanikat pole sellel aastal millegi pärast tundnud. Ei tea, kas sai tõesti üle aastate pikalt ja piisavalt puhata ning suve nautida. Külm vanalinn oma õhtuse teatrietendusega (imehea muide, vaatasin korduvalt, “Kiivad armastajad”, maailma viimane etendus) muutus jalutuskäigu ajal marsruudil Vanalinn-Kalamaja soojaks radiaatoritega köetud korteriks. Selle jalutuskäigu ajal, käevangus ilus inimene, selja taga ilusad inimesed ja mõtetes ilusad inimesed, sai suvi nagu peaaegu otsa. Kuigi me arvasime, et kindlasti on tulemas vananaiste suvi, see paarinädalane armuand linnainimesele, suvemälestus. Igaljuhul jalutasin Kalamaja poole oma uute majanaabritega, näitasin, kes kus elab. Selline tunne, et kõik elavad siin. Et meie elu ongi täis ilusaid inimesi. Mina elan siin ja ma tahaksin, et Sina elaksid ka siin.

Seda enam mõtlen seda pärast teatriõhtut, vaadanuna uuesti ja endiselt noori andekaid inimesi. Kuidagi romantikavaba tundub see magus-lõõmav suvi, mis mööda läks. Tundub, et kogu romantika saab hoogu saabuvas sügises, saabuvas jaheduses. Põletan juba mitmendat päeva viirukeid ja küünlaid, täna heljus majakoridoris viiruki lõhn, kõik hakkab vaikselt meenutama seda aega, kus inimesed teevad oma elu võimalikult mugavaks. Tänane teatriõhtu rääkis armastusest, juhusest ja aususest. Kuulasin seda laulu augustiöös, naersin südamest ja sügavalt kui head sõbrad ja andekad inimesed sügava siirusega tõsimeelselt nalja tegid. Ma ei teagi, mida ma päris täpselt öelda tahan, aga te saate ju aru.

Ma peaksin siia kirja panema ühe unenäo. Selle detailid on hägustunud juba, aga kui ma seda nüüd ei tee, siis kaob see unenägu sootuks ja ma ei pruugi teda enam kunagi üles leida. See juhtus kõik tõenäoliselt Martini ja Mari korteris, aga mitte selles Kalamaja omas, kus nad praegu elavad, vaid, olgu see korter kus tahes, meenutas ta seest kassikalist Mustamäe kolmetoalist. Isegi üsna kopeeris minu lapsepõlvekorterit. Unenäost on meeles ainult koridor, täpselt samasugune nagu minul, vasakus seinas suur maast laeni seinakapisektsioon, millegipärast kreemroosat tooni. Ja ma rääkisin Martinile, kuidas ma ei ole vannis käinud nii ammu. Kuidas mu vanniunistus, mu vanniskäimise unistus on mind üdini ja ainiti vallutanud. Ja Martin, hea poiss nagu alati, lubas mul lahkelt oma vanni kasutada, lausa nõudis, et ma vanni võtaksin. Oma unenäost räägingi peamiselt oma vanniunistuse tõttu, sest muud seal edasi väga ei juhtugi. Kirjeldan atmosfääri.

Sissepääs vannituppa viis viimasest kreemroosast seinakapist. Viimane, suure toa poolne uksepool tehti lahti ja sealt viis vannituppa alla väga kitsas trepp. Eemalt paistis valgust. See trepp oli nii kitsas, et sealt mahtus läbi vaid külg ees. Aga vannituba oli oivaline, Mustamäe tüüpkorterist polnud seal lõhnagi. See oli pigem selline sügisene Kadrioru veranda. Suur ja avar, kulunud tammeparketiga, kolm seina verandaaknaid ja tumeroheline augustilõpp akende taga. Tihe pargipadrik. Lehtpuud. Kulunud ja kriiksuva parkettpõranda keskel oli eestiaegne emailvann. Kõik see oli kuidagi mahajäetud, samas puhas ja koristatud. Sinna lõpeb atmosfäär, võibolla käisin ka vannis, ei mäleta.

Sügiselõhnaline unenägu

Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.

Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!

Kollaste kummidega kollane jalgratas

Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.

Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.

Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.

Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.

Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.