Kuidas Tõnis Mäe "Tarkus" ja head ööd laulud mind kergitasid

On veresooni ahendav augustikuu lõpu aimdus. Linn muutub üha töökamaks, inimesed harjuvad kontorite, poodide ning teatriga. Eile sõitsime Albusse ning vaatasime Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi “Tarkust”. Olin üdini muusikast üle laetud ning mõttega kogu aeg kaasas. Vana viljakuivati muutus tänu suurepärasele helile ning väga heale valguskujundusele muusika templiks. Aarne Üksküla loetud neenetsi muinasjutt, Tõnise ja Jarek Kasari voogav laul ning “Head Ööd Vend” kammerkoori ideaalne kokkukõla tegid meelele ning hingele head ja lasid tunda, et elan suure kunsti ajastul. Niiskete silmadega astusin Kesk-Eesti öösse, sees müstiline kergus, suundusime auto poole ning sõitsime vaid mõned kilomeetrid edasi Järva-Madise kirikusse.

Poolüksteist õhtul algas “salakontsert”. Pärt Uusbergi kammerkoor “Head Ööd Vend”, Tõnis Mägi, Jarek Kasar (Chalice), Aarne Üksküla ning Kärt Johanson laulsid kohavaimust ning koosoldud päevadest tulenevalt ja tänuks. Kõlas vaikuse muusikat, head ööd laule, Pärt Uusbergi autoriloomingut. Kirik helises ülemhelide embuses meiega kaasa ning südaööl hingas meid Järva-Madise öösse, Tammsaare kiriku kelladega, koleniiske muruga ja lämmatava augustiöö sirinaga. Küünaldest rajal sammusid kergete hingedega inimesed. Olen siiani tänulik!

“Kuskil peab alguskokkukõla olema…”

Tõnis Mägi koolioratoorium "Tarkus", Juhan Viidingu konverents ja veel muud, mis nelja viimase päeva jooksul juhtunud

Noh, vihm on küll peaaegu sügise nägu, aga siiski on veel suve ja ka sügisese lõhna segu. Reedene päev viis varahommikul Ülikoolilinna just. / Jaa, harimatus oli neid komplekse / mis all see mees sel suvel kannatas. / Mis siis, et teadis mõne rolli tekste, / ta tundis: rumal. Ning sõbrannatas. / Või õigemini otsis naistelt tuge… (Kõik siin ja edaspidi kaldkirjas on Juhan Viidingu sulest)

 

Narcissus poeticus
Narcissus poeticus

Ülikoolilinn oli reedeselt suvelõpune ja seal leidis järgneval kahel päeval aset konverents “Juhan Viiding. Eesti luuletaja”. See pealkirgi annab mõista, et keskenduti Juhani poeedi poolele. (Kord oli Juhan Viidingu ema Linda Viiding Jaani kiriku kõrval lilli ostmas. Tavalisi valgeid nartsisse kollase südamega ehk ladina keeles narcissus poeticus. Aga lillemüüja kinkis talle selle kimbu tasuta ja ütles, et poeedi emale…)

Need kaks päeva kirjandust Tartus on tekitanud mõningaid häid mõtteid ja jälle suurema luulehuvi. Kuigi vaid neljandik ettekannetest oli kuulamist väärt. Aeg-ajalt on tunne, et kirjandusteadust on vaja vaid kirjandusteadlastele. Kirjanikud ja kirjandushuvilised sellega suurt midagi ei tee. Loomeinimene loob intuitiivselt ja palavikuliselt. Kalkuleerida ja analüüsida seda on veidi kohatu. Mulle väga ei meeldi luuletuste keeruline tõlgendamine. Õelge lihtsalt, mis teil öelda on või laske luuletusel öelda. kõige toredamaid asju toovad aga emad / kõige toredamaid asju isad ka veel toovad / ja veel kõige toredamaid vanaemad koovad.

Aga õhustik oli võluv ja jutud nõukogude agsetest oludest ning eesti aegsest vaimust haaravad. Rein Ruutsoo: (Selle kohta, kuidas Kersti Merilaas noortele Reinule ja Viidingule ja teistele kohvi pidevalt pakkus) “Elavad klassikud, Arbujad olid need, kes keetsid kohvi meile.” Reedeõhtune kontsert õnnestus ka ja Kristjaniga eelnevalt läbi rääkimata tuli juhuslikkusest ja improvisatsioonist välja korralik tervik. Kummardus Kristjanile!

Veel mõned päevad varem istusime Peetri aias ja mängisime Võõrsõna leksikoniga. Et keegi luges tähenduse ja siis pidi ära arvama. Ja sattusime sõna kimäär juurde. Selle tähendusest luges välja ka värdjalikkust ja heas mõttes friiklikust. Ning siis me leiutasime teatrifriigi kohta uue sõna teatrikimäär. See on siis heas mõttes teatrifriik, kes käib kuus rohkem teatris kui normaalne inimene, vaatab Vargamäel 22 tundi teatrit ning kuldab teatud nais- või meesnäitlejat üle pidevate lillede ja kaartidega. 

Pühapäev viis Noa-Rootsi. Koolis oli pool kümme õhtul kontsert. Enne seda rahmisime roostikurajal ning siis oli õues kindlasti juba sügise lõhna ning pori. Õhk oli vaimustav ja fotosid sai ka tehtud. Neid otsi hiljem Flickrist. Öötaevas oli augustine. Ma vaatasin üle aasta vist tähti. Need tuhanded kauged päikesed. Tähti näen ma viimasel ajal isegi vähem kui päikesetõuse. Naaldusin seljaga auto küljele ja vahtisin minuteid niiviisi taevasse. Oli kuidagi rahustav ja selge. 

Täna, esmaspäeval, sai oldud hommikust saadik teatris tööl, kirutud windowsiarvutit, unistatud koju unustet macbookist ja tehtud tööd. Õhtul käisin Jaani kirikus Tõnis Mäe koolioratooriumi “Tarkus” ettekandel. See oli kuidagi ülev ja tõesti hea. Kirik oli pilgeni rahvast täis ja tunni jooksul sai lenneldud ja seigeldud muusikalises universumis. Vahepeal oli tunne, et kogu kirik on juba õhku tõusnud ja keerleb selles lõpmatus tumedas augustitaevas, kus tuhanded kauged päikesed teevad väikeseid valgeid tähti. Tõnis Mägi oli nagu prohvet. Mulle väga meeldib see muusika, mida ta viimasel ajal teeb. See on nagu veidikene ka minu muusika. Jarek Kasar ja ETV tütarlaste koor oli ka. Ja väga head muusikud. Loodan, et see oratoorium saab plaadile, siis saavad ka need nautida, keda kohal ei olnud. Sõna ja heli  täielik koosmõju ja -kõla.

Head esimest koolipäeva.