Minu toas on Eesti mets

Selle ühe atmosfäärihetke nimel. Elame.
Kui oled saabunud koju kell viis õhtul, maganud kuuest kaheksani, ärganud mingisse hullumeelsesse ajatusse õhtusse, aru saamata, mis aeg, mis ajastu või kes sa ise oled, vaadanud arvutist järgemööda komöödiaseriaali osi, keetnud boršisuppi, tormanud telefonikõne peale nurgapoodi õlut ja mannavahtu ostma ja kütnud kella üheksast alates kolm tundi sauna. Siis on kesköö ja su korterisse sajavad sisse Karamazovid, soomlased, eestlased, nad on saunas, su laua taga ja su südames. Ja kolmetunnise vestluse järel lähed lõpuks ise alla keldrisse sauna, istud üksinda laval, higistad, viskad leili, vihtled ja seisad jahedas mürkrohelises sadavas sügiseöös. Aias on september ja suvi on läbi, sest minutitega hakkab külm, vihmamärg rohi põletab jalataldu. Ümberringi on naeru, sigaretisuitsu, purjus inimesi. Oled ise joonud vaid piparmünditeed ja mineraalvett, seda kainemalt jõuab kohale kogu atmosfäär. Enne sauna minekut lugesid heale sõbrale ja heale soome lavastajale ette katkendeid oma juttudest. Siis tuled saunast, tuled lavalt, astud oma vaiksesse korterisse, kus põlevad küünlad, kus suitsetatakse pliidi kohal, kus laud on täis punase veini klaase, kus K. istub pliidi ääres ja L. lebab diivanil kerra tõmbunult, paned kõlaritest mängima looduse ja kui K. küsib, mis asi see on, siis vastad: “Estonian Woods”. Akna taga sajab vihma, kuuled läbi aknaklaasi vihmapiiskade kolinat kõnniteele, toas on vaikus, küünlad põlevad hääletult ja kõlaritest kostab Eesti mets. Korraga purskate naerma ja andute atmosfäärile.
Lahkudes suudleb K. sind otsaette ja L. kallistab rohkem kui 10 sekundit.
Kell on neli hommikul. Pole aega, taju ega reaalsust.
360 kraadi raadiuses minu ümber sajab vihma.
Kõlaritest tuleb Ronk, Corvus Corax.

ega see palju ei teinudki haiget see suvi

ega see palju ei teinudki haiget
see suvi
valu alles saabub

see on kui elad elu liiga suure leegiga
põled kiirelt ja heledalt
aga vähemalt oled veidigi leegitsenud

nii et see ongi head aega?
head aega suvi, vist elu ilusaim
küll igal suvel on oma ilu
lihtsalt valu on pärast suurem, kui ilu on liiga suur…
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
sest hommikul on alati kõik helgem
nii et… nii ma seda ütlengi
nii lihtsalt
sest kõige raskemad asjad elus on alati kõige lihtsamad
nii et… see ongi head aega?
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan
varsti saabub apaatsus
suvest saab sügis, kõik mis oli, on olnud
uksekell
uus elu helistab
kutsu vaid sisse

ma ei suuda selle suvega hakkama saada
miks te mulle sellise andsite?
mida ma temaga nüüd teen?

ma loodan, et see suvi mind liiga palju ei vihanud
sest kõige tähtsam on ikkagi see, et armastad
suve ja muusikat
ööd ja vihma
aga armastad alati valet suve
valet aastaaega
alati valet
alati valet

aga näidake mulle siis seda õiget!

Pekuliaarne mees

esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!

Kiri kuurortlinnast

Hei!

Olen nüüd tagasi kodus ja tahaksin kirjutada sellest kõigest, mis minuga on vahepeal juhtunud. Muide, kolmandat ööd rebis tumemusta augustitaevast suur ja helevalge täiskuu. Sellega ma seletasingi kõiki neid ebareaalseid asju, mis viimastel päevadel olid toimunud.

Selles linnas kus ma elasin, ei olnud eriti huvitavaid inimesi. Aga ma käisin nende päevade jooksul läbi kõik tänavad ning lugesin ülekäiguradade sebratriipe. Kogu linna ma läbi käia ei suutnud ja lõpetasin kuskil tuhande seitsmesaja kuuekümnenda triibu juures. Üle sebratriipude astumine võib tuua õnne. Kui tänavat ületad, peab triipude arv alati jaguma viiega. Vahel jälle ei tohi ühelegi triibule astuda, kui astud, tuleb halb päev. Ja kui ülekäiguraja triibud viiega ei jagu, siis tuleb mõni triip kohe kindlasti vahele jätta või siis lugeda tagurpidi. Näiteks kui on seitse triipu, siis loed nii: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, viis. See ongi tagurpidi lugemine ja siis ongi viis sebratriipu. Aga see polnud ainukene asi, mis minuga viimastel päevadel juhtus. Neid asju oli lausa palju ja edaspidi tulebki sellest juttu.

Näiteks võiks rääkida ühest imepärasest limonaadikioskist. See seisis kesklinnast veidi kaugemal, Supeluse ja Angerpisti nurgal, kohe seal Filmi tänava alguses. Kiosk oli väga vanaaegse väljanägemisega ja seal müüdi nelja erinevat sorti limonaadi. Osta sai nii pudelist kui klaasist. Klaasilimonaad tuli kohapeal ära juua ning klaas tagasi anda. Imepäraseks tegi kogu asja see, et limonaadi juues hakkas alati kerge ja sees oli tunne, et kõik on selge. Minu lemmiklimonaad oli kuldkollane, natukene selline augustilõpu sooja päikese värvi. Lisaks sellele müüdi seal veel mürkrohelist, purpurpunast ja fuksialillat limonaadi. Igal joogil oli ka oma viperus küljes, et inimesed liiga palju ei tarbiks, sest kuidas saaks kogu aeg elada nii, et on kerge ja selge. Kuldkollane limonaad pani luksuma, mürkroheline keeras kümneks minutiks maailmapildi tagurpidi, nii et väga raske oli ringi käia, purpurpunane pani inimesi lihtsalt selg ees käima ja fuksialilla joomise järel kadus igasugune keeletaju ja jooja lämises veerand tundi seosetuid sõnu. Mina tundsin sellest imepärasest limonaadikioskist suurt mõnu ja nii käisin ikka tihti mööda linna, kuldkollane limonaadipudel ühes käes, ise luksudes ja sebratriipe lugedes.

Siis veel meie külalistemaja, koht kus ööbisime. See asus Prožektorite puiesteel väikeses armsas rohelises majas. See oli kahekorruseline, kaheksa toaga ja väga maitsva hommikusöögiga väikene majutusasutus. Üks viiekümnendates proua, endine pealinlane, pidas seda. Hommikusöögi kõrvale pajatas ta pidevalt lugusid oma kassidest. Ta oli elanud paarkümmend aastat pealinna puumajade rajoonis ning hiilgeaegadel oli tema koduaias ligi kuusteist kassi. Nüüd pidas ta juba teist dekaadi siin kuurortlinnas külalistemaja ja oli oma eluga üpris rahul, kuigi jah, kasse igatses ta väga. Aga paljud külalised on kasside vastu allergilised ja nii ei saa ühes korralikus majutusasutuses neid loomi pidada. Maja ise oli tõesti hubane. Mina elasin teise korruse nurgatoas, nii et üks aken avanes maja külje peal asuvasse viljapuuaeda ja teine tänavale. Seal akende all istudes lõi mulle esimest korda ninna kirjanikuks olemise isuäratav lõhn. Mõtlesin lausa hakata oma esimest romaani kirjutama, aga ühtegi head ideed ei tulnud kohe pähe ja otsustasin selle jätta järgmiseks korraks.

See tänav, kus meie külalistemaja asus, Prožektorite puiestee, oli oma nime saanud siin paarkümmend aastat tagasi vändatud filmi järgi. Enne kutsuti seda Päikesepaiste puiesteeks, aga pärast seda meeldejäävat filmistseeni, peaksite ju mäletama küll, kus õhtuses uduvihmas kõnnivad pikas mantlis mees ja pikkade säärsaabastega naine teineteise käevangus oma õnneliku elu alguse poole, kus kaamera tõuseb aegaselt, aga järjekindlalt, aina kõrgemale puude kohale ja kus mängib selline muusika, et kinost väljuvad inimesed usuvad, kas või hetkeks, et nende eludes on ka kõik võimalik, pärast seda filmistseeni, mille filmimiseks oli puiestee kahele poole külgedesse rivistatud kolmkümmend kuus suurt filmiprožektorit, mis imiteerisid kuuvalgust, hakatigi seda tänavat kutsuma Prožektorite puiesteeks. Ja iga kord kui ma ise mööda seda kõndisin, oli natukene tunne, nagu kõnniks oma õnnelikuma elu poole. Ning ma nägin iga päev oma külalistetoa aknast kümneid inimesi, kõik loomulikult filmi näinuna, kõndimas sirgelt mööda sõiduteed, kujuteldavas kolmekümne kuue prožektorivalguses, oma õnneliku elu poole. Eriti õhtuti oli neid inimesi. Vihmastel õhtutel lausa rohkelt. Nii et vahel hakkas akna tagant kostma kummastav pladin, sest kümned ja kümned inimesed kõndisid südaööeelses kuurortlinna vihmas, ümisedes selle tuntud filmi lõpumuusikat, oma õnneliku elu poole.

Nüüd ma pean veel kindlasti kirjutama ühest inuiti vanamehest, kes oli Alkeemia teel juuripidi maasse kasvanud. Ta oli siia kuurortlinna sattunud mitukümmend aastat tagasi, põgenikuna ühel kaubalaeval. Nimelt oli ta ühel päeval, olles siis juba viiekümne kahe aastane, sattunud lugema Salingeri raamatut “Kuristik rukkis”. Pärast viimase lehekülje lõpetamist leidis ta end sadamas peatuva kaubalaeva peale tormavat ja juba samal ööl nägi unes New Yorgi kõrghooneid ja magusat valu. Tema, kes ta oli elu aeg ainult lumistel ja tühjadel väljadel hülgeid ja karusid küttinud, unistas korraga taksosõitudest, avatud akendest, öisest möödakihutavast linnast, pidudest ja inimhinge närivatest vestlustest. Mida see inuiti vanamees aga ei teadnud, oli see, et Ameerika asemel sõidab kaubalaev hoopis Euroopasse ning nii leidiski ta end meie tagasihoidlikus madalamajalises kuurortlinnas. Unistus New Yorgist ja Salingerist oli jääv. Paari esimese aasta jooksul siin linnas, istus see inuti vanamees, siis oli ta veel muidugi lihtsalt mees, vanem mees, Alkeemia teel asuva pisikese pargi servas ja unistas. Unistas nii mis kole. Seda teavad aga kõik, et kui liiga kaua ühe koha peal püsida, kasvavad sulle juured alla. Nii seisabki juba paarkümmend aastat Alkeemia teel pisikese pargi ääres üks inuiti vanamees, juuripidi maas. Tal on üsna palju sõpru, inimesed käivad teda toitmas ning temaga on hea vestelda. Oma päritolu tõttu teab ta huvitavaid lugusid ja ikka leidub neid, kes istuvad pingikesel tema kõrval ning vestlevad maailma olemusest. Mullegi meeldis pärastlõunati, siis oli kõige vaiksem, inimesed lasid kodudes leiba luusse, selle inuiti vanamehe jutul käia. Ma kuulasin tema lugusid lumeväljadest, tumedatest öödest ja tähtede rändamisest. Vastutasuks rääkisin talle oma kahest New Yorgi reisist ning tõin talle ühe raamatu. See oli Bret Easton Ellise “Less Than Zero”. Järgmiseks päevaks oli tal see juba läbi loetud ja ta oli väga tänulik. Ütles, et tänu minule on tema, vana inimene, veel korra suhu saanud oma unistuste maa maitse ning saanud tundma selle kultuuri erinevaid kihte. Mina veel imestasin, et kust see inuiti vanamees inglise keelt oskab, küsisin talt seda loomulikult enne raamatu toomist. Selgus, et kuusteist aastat tagasi oli temasse armunud selle väikelinna põhikooli inglise keele õpetajanna ning nad olid pargis veetnud tunde ja aastaid keelt õppides. Hiljem oli õpetajanna erinevate kokkulangevuste tõttu sunnitud kuurortlinnast kolima, aga inuti vanamehele inglise keel jäi.

Betooni ja Lepatriinu tänava nurgal asus üks pood, väikene keldrikauplus, kus käisin piima ja saia ja muna ostmas. Mulle meeldis külalistemaja köögis piima ja munaga saia praadida ja siis kaneeli ning suhkrut peale raputada. See meenutas seda, kui magus võib üks elu olla.

Seal linnas oli veel hästi palju kummalist, aga ma olen oma kirjaga niigi pikale veninud. Ma istusin õhtuti kinodes, vaatasin vanu filme, unistasin merekaldal sajandialguse tantsuõhtutest, kuulasin krabisevaid vinüülplaate ja ootasin, et keegi minusse armuks, siis mu maha jätaks ja et kogu sellest valust tulenevalt kirjutaksin oma esimese romaani, mis pälvib palju tähelepanu, aga jääb ainukeseks, kuna sellega on kõik öeldud ja lugejad muudkui ootavad lisa, mind on tõlgitud kahekümne seitsmesse erinevasse keelde ja siis kui oma olen kuuskümmend, siis lõpuks kirjutan oma teise romaani, mis on selline elamus, et inimesed ei suuda enam raamatut käest panna, unistasin sellest ja veel tuhandetest asjadest, käisin ikka aeg-ajalt mööda Prožektorite puiesteed oma õnnelikuma elu poole, vaatasin öösiti täiskuud, armusin ise mõnda juhuslikku inimesse, kuulasin salaja kohvikutes vanemate prouade jutte ja elulugusid, otsides ainest oma suurteoste tarbeks, kindlustasin truu kliendi staatuse, ostes päevas paar korda imepärasest limonaadikioskist kuldkollast kihisevat selgust, sõitsin õhtuste viimaste bussidega läbi tühjeneva pimeda linna, konutasin tänavalaternate valguses, lugesin raamatuid ja nägin öösiti kõige hullemaid ja ilusamaid unenägusid.

Ja veel palju muud juhtus nende päevade jooskul selles kuurortlinnas, aga ma jutustan sulle sellest siis kui kohtume. Me saame ju ikka kokku?

Üdini truult,
Reinup

P. S. Ma nägin seda sinu moodi lindu ka seal mere ääres. Oli jah kuidagi nukker teine, nagu sa ise.

Minu Kalamaja

Kolmapäeval toimus Valgevase tänaval üks sellesuvine Kalamaja hooviüritus pealkirjaga “Teatrihoov”. Aitasin seda ette valmistada. Ise olin küll samal õhtul Pärnus teatrit tegemas, aga ajaloo-osa ettelugemiste lõpus kõlas see minu kirjutatud tekst Kalamaja kohta. Avaldan selle siinkohal, sest et Kalamaja on mulle oluline.

Täna on aasta 2011. Kalamajas on endiselt paarikordsed puumajad. Mina olen siin elanud juba viis aastat. Jalutanud siinsetel tänavatel ja hinganud sisse viie Kalamaja kevade lõhna. Enne kui ma siia kolisin, elasin Mustamäel, romantiseerisin paneelmaju ja dekadentlikke magalakarpe. Kalamaja tundus siis kahtlase linnaosana, kus ma vaid paar korda Salme Kultuurikeskusesse olin sattunud. Sinnagi minnes vaatasin hirmus kahele poole, et millal mulle nüüd kurikaga pähe virutatakse.

Siis kolisin ma Kalamajja. Armumine toimus esimesest silmapilgust. Väikesed puumajad, tavalised tänavad, erilised inimesed ja Kalamaja lõhn. Kevaditi õitsevad sirelid, ööbikutest rasked.

Selles linnaosas on hea tunne elada. Vanad puumajad meenutavad kõiki neid, kes on enne sind siin elanud, puutrepid nagisevad ja kõik on jalutuskäigu kaugusel. Mul on väga palju sõpru, kes on viimasel ajal siia Kalamajja kolinud. See tekitab tunde, nagu ei elakski suures linnas vaid väikeses külas, kus igal teisel jalutuskäigul kohtad sõpru-tuttavad, kus küllaminek on spontaanse otsuse kaugusel.

Siin on tuhandeid detaile. Jaluta mõnikord valgel õhtul mööda linnaosa tänavad, ja vaata. Väikesed puidust detailid majadel, aknaraamidel, sajad lahtised aknad, kust kostab inimeste elamise hääli, klaverimängu, kümned kaunid aiad ja hoovid oma erilisusega. Aegade jooksul on see linnaosa ka nalja teinud. Üks minu lemmiknali asub Vana-Kalamaja tänaval. Teate, seal on selline paneelmaja, mis näeb välja, nagu oleks ehitatud juugendstiilis. Kui ma esimest korda seda nägin, siis oli see niivõrd jabur. Nagu kokku oleks pandud siil ja kägu. Romantilised väikesed aknaruudud, seinad suurtest paneelidest kokku laotud. Ja nüüd, olleks ajalooga tutvunud, on hea meel, et see maja jäi ainukeseks “plommitud hambaks” siin linnajaos, sest ma ei kujutaks ette madalate paneelmajade ridu puidust nagisevate asemele.

Iga linnaosa on oma elanike nägu. Siin Kalamajas tunned, kuidas inimesed tahavad siin elada. Ma loodan, et see jääb veel niimoodi pikaks ajaks, et istud oma aias õunapuu all võrkkiges ja kuulad kuidas linn elab.

Vahel on selline päev, kus luuletused kukuvad ise paberile

ÜHEKSALEHELISE SIRELIÕIE ÖÖ

ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna
et täna oli see päev
kus midagi erilist ei juhtunud
valgus oli küll imeline täna õhtul
kõik istusime koos verandal ja jälgisime
kuidas päike metsa sisse uppus
ja jämeda täiskuuga kohti vahetas
kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale
heleroosa taeva mille sisse
oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda
täna oli see päev
kus hommikualguse unises uimas
suudlesime kastemärjas rohus nii
et riietest tungis läbi rohumärg
roomas üdini ja pani üle keha värisema
kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama
kus plekk-kastekannust kallati vett kaela
kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse
kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem
kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunases malbes lääguses
kirjutatakse kladedesse
et täna oli see päev kui me
õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime
kus rohi torkis kaelu kui vaatasime üles taevasse
ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju
lendavat klaverit ja suurt siidmusta hüljest kolme loivaga
maailma suurimat leivavabrikut kus töö käib hilisõhtust varahommikuni
ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna
mööda varahommikust linna ja saadavad endid poodidesse
arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust
et täna oli see päev
kui päike uppus tumeda metsa sisse
kirjutatakse kladedesse
et täna midagi erilist ei juhtunud
samas tähele panemata
kui palju oli selles päevas hetki
mis tasuks igavesti romaanilehekülgedele talletamist
kallutatakse tühjaks piparmünditee kruus
ja kustutatakse vanaaegne laualamp
ning vaadatakse
kuidas sireliõieöö oma üheksa kroonlehega
hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias
haaratakse kinni sellest inimesest
kes on kõige parem maailmas
kelle hingetõmbed tekivalge all
rahustavad sinu kõige õudsemad hirmud
rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi
sa tunned tumenevas öös
puhaste juuste ja magava armastuse lõhna
kadreerid fotograafiliste silmadega
möödunud päeva hetki
korrastad kogu oma sisemist arhiivi
lahterdades erinevatesse kastidesse head ja kurjad mälestused
kallistad seda suurt üheksalehelist sireliõieööd
hiilid tasahilju voodist
et seista rohumärjas õunapuuaias
ja tunda kogu maast kerkivat jahedust
oma peas
mis mõtted kõik selgitab
kerib su ümber aastasadade tarkuseudu
hingad korraga sisse kogu maailma teadvust
kallistad iseennast selles suures ja heledas öös
kuuled puude kasvamist
rohu hingamist
ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi
poed teki alla
jalgadel niidetud murukõrred kõditamas ööd
kallistad magajat
suled silmad ja näed unes
kuidas ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna…

17. juuni 2011

KUS OLED SINA SIIS KUI

kus oled Sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha

kus oled Sina siis kui sõidan mööda maanteid
janunedes öödest haaran sõõmu
hingan sisse möödakihutavaid vaateid
tunnen Sulle mõtlemisest rõõmu

aeg astub alati omasoodu
hämaras valguses uneleb loodu

17. juuni 2011

RABAS

suur suveõhtu voolab me peale
loojuv päikene suudleb me huuli
mätaste tasases loksumises
hingab rahulik raba
laseb pisikestel lendavatel putukatel
teha mu habemesse pesa
lebame jalad surutud mürkrohelisse
märga ja niiskesse samblasse
üsna madalalt üle me peade
lendab üks lind kelle nime ei tea me
igas tema tiivalöögis on sees
kõikide maailmade suurus
suveõhtu voolab me peale
katab silmad sooja kukkuva päikese
viimaste kiirtega
ja niikaua
kuni varvastel ei hakka veel külm
hoiame teineteise ümbert kinni
ma korjan Su nabaservast marju
ja peidan need männipuu varju
niiskesse jahedasse samblasse
kuhu homseks on kasvanud
seitseteist Sind
õõtsute niiviisi saabuva suve päikesekullas
ja kogu maailm käib teid vaatamas
sest teisi nii erilisi pole
kasvate rabaga üheks
aastasadade pärast murenete
magusaks huumusemullaks
ja seitsmeteistkümne Sinu peale
heidavad kord uued
kes hoiavad ümbert kinni
korjavad teineteise
nabaservast marju
kallavad sellest saadud siirupiga
üle kogu suure raba
soo ja ilma
ning kõik kleepuvad nende armastusse
kogu maailm muutub läbipaistvaks
ja korraga on kõigile selge
milleks edasi hingata

joome nabaservamarjade siirupit

17. juuni 2011

Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009

Sarah Kane stiilis monoloog armastusest

Teatris lava taga tekkinud igapäevamonoloog, mida lugeda ühe hingetõmbega. Tänu sellele, mida ma ei kuulnud.

Ma ei armasta sind tänaval, ma ei armasta sind etendustel, ma ei armasta sind teatris, ma ei armasta sind Kadriorus, ma ei armasta sind tualetis, ma ei armasta sind lõunat süües, ma ei armasta sind riideid vahetades, ma ei armasta sind öösel, ma ei armasta sind hommikukohvi juues, ma ei armasta sind oodates, vaadates ja niisama olles, ma ei armasta sind ukse taga, ma ei armasta sind kingalusikaga kingi jalga pannes, ma ei armasta sind treppidel, ma ei armasta sind prügikastis, ma ei armasta sind nuusates, ma ei armasta sind tervitades, ma ei armasta sind muusikat kuulates, ma ei armasta sind magades, ma ei armasta sind tantsides, ma ei armasta sind suitsetades, ma ei armasta sind koosviibimistel, ma ei armasta sind alati, ma ei armasta sind kodus, ma ei armasta sind poes arbuusi ostes, ma ei armasta sind loomaaias, ma ei armasta sind koduteel, ma ei armasta sind rattaga sõites, ma ei armasta sind kirjutades, ma ei armasta sind jalutades, ma ei armasta sind viirukit põletades, ma ei armasta sind lava taga, ma ei armasta sind, arvatavasti, ma ei armasta sind Kalamaja õhtuses tuules, ma ei armasta sind luuletusi lugedes, ma ei armasta sind sõrmedega kõrvu kinni toppides, ma ei armasta sind nagu maasikat, ma ei armasta sind eilseid asju meenutades, ma ei armasta sind väljas lõunat süües, ma ei armasta sind neljapäeva pärastlõunati, ma ei armasta sind maalides, praalides ja alkoholivabu kokteile juues, ma ei armasta sind juukseid kammides, ma ei armasta sind nägu pestes ja iseennast tutistades, ma ei armasta sind habet ajades, , ma ei armasta sind trammiga sõites, ma ei armasta sind bussiga jänest sõites, ma ei armasta sind taevasse vaadates, ma ei armasta sind reisides, ma ei armasta sind kogu aeg, ma ei armasta sind tavaliselt, ma ei armasta sind unustuseni, ma ei armasta sind magusalt, ma ei armasta sind prügi välja viies, ma ei armasta sind nii – vaid üha rohkem.