Unistus igavesest tšeburekirestoranist kesk jäävat tuisku

Et kõik ausalt ära rääkida, jättes mainimata, et hetkel kummitab peas see laul, kus naine on moes, et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult kaugemalt alustama kui NO99 sünnipäeva Pecha Kutchad, need toredad koeranimega ettekanded. Aga Petcha Kutchadest ma ikkagi alustan, mulle sööbis mällu eriti Tiit Ojasoo oma, keda vägivaldselt Delfis ikka Sinisooks tituleeriti. Hilisemad sündmused sellel 19. veebruari õhtul ei vääri enam nii suurt tähelepanu. Võib öelda vaid, et neil olid organismi kurnavad tagajärjed.

Keskpäev Kalamajas ja kerge erimeelsus keha ning päeva vahel, aga ma siiski sain paljuga hakkama. Pärastlõuna Linnateatri Teatrisõprade klubis (need lõunad seal klubis on väga armsaks saanud) tõi kokku sada huvilist Ott Sandraku ajalooloengut kuulama. Kes ei jõudnud, kuulab kunagi Raadio Ööülikoolist.

Kell seitse, nagu teatril tavaks, on üle linna palju etendusi. Minu eileõhtune taaskohtumine “Vahepeatusega” (mis oli Eesti viimane, kes ei käinud, vaadaku kunagi ETVst) kujunes sama imetlusväärseks ja kadedaks tegevalt kui sügisesel teatrifestivalilgi. Kaks tundi tundsin andekaid näitlejaid laval ning ilusat sügavat mõtet kergelt ilusas-viltuses vormis. Lõpuks loksus maailm paika (see detail oli vaid Linnateatri Taevalava külalisetendustel, aga võimas. Vaadake kunagi ETVst).

Kuna see oli Eesti viimane “Vahepeatus”, vestlesime tiheda intensiivsusega hilisõhtul laval olnutega, jõin kummelit ning piparmünti keedetud veega. Plaanisin vara koju minna, aga klaver jäi teele ette. Laulsime S.ga ja kohtusime teise S.ga Islandilt. Tema teadis mu nime kohe, sest et Facebook on soovitanud juba kuu aega, et ma peaks ta sõber olema. Nii ongi mul seal nüüd üks islandlane, kes harukordselt kiirelt keeli omandab. Öövaatasime YouTube videosid ning laulsime ikka ja veel. L., kes kohutava pohmelliga Kalamajast kesklinna varaöösel aeti, jõudiski kohale. Siis hakkasid kõik kohe lahkuma ning jalutasime koos L.ga Kalamaja poole tagasi, unustamata hetkekski fakti, et L. viibis koosviibimisel vaid neli minutit. Astusime läbi öisete näljaste lohtuspaigast, Balti Jaama tšeburekirestoranist. Lund oli kõikjal ja igal pool, see oli nii valge ja vaikselt tuiskas, nagu ta jääkski igaveseks meie ümber ja sisse. See 60 päeva sulamata lumi. See talv, mis igaveseks meelde jääb.

Mis siis et ärkasin lõuna ajal ja kodus midagi süüa ei olnud. Kadriorg toidab mind. Õhtul vaatan 1928. aasta ekspressionistlikku filmi.

Teatrisõprade klubi avab laupäeval jälle uksed

Linnateatri Teatrisõprade klubi ootab homme jälle külalisi. Pehmel pärastlõunal, algusega kell 16:00, algab ajaloolis-teatraalne üritus pealkirjaga “Jüri Vilms 120”. Külas on väga hea jutuga ajaloolane Ott Sandrak, kes tõenäoliselt läbi Vilmsi teeb üldistusi kogu Eesti Vabariigi algusaastatele. Pilte vaatame ning näitlejad loevad kõnesid, mälestusi ja katkendeid.

Pilet kultuurihuvilisele on 25 krooni. Teatri kassast. Enne ürituse algust saab ka osta, kui veel järgi on.

Viide ürituse kodulehele.

Teatrisõprade klubi järjekordne üritus

Laupäeva hommik venib unisena minu magamistoa ukse prao vahelt sisse. Lumesegused puud haigutavad hoovis ja pea on öisest magamisest veidi paks. Täna saab kokku jälle Teatrisõprade klubi. Teemaks on eesti helilooja Mart Saar, muuseumid, muusika, ajalugu, loodus, tekst ning sõna. Külas on muusikateadlane Tiia Järg ja helilooja Ester Mägi. Linnateatri näitlejad loevad vahepealu ning toimub ühine regilaulmine.  Linnateatri Teatrisõprade klubis kel 15. Piletid on vist kahjuks juba otsas, aga võibolla kui vahetult enne kohale tulla – äkki mahub. Kuigi tundub, et klubiruum tuleb üsna täis. Viide ka.

Kuidas ma laulupeo üldproovis käisin ja mis kõik sellele eelnes

Tänane õhtu viis Salme kultuurikeskusesse Laulupeo üldproovile. Saal oli servadeni lauljaid täis ja poetasin ennast taha nurka. Kalamajas lirtsus lumi ning kolme õhtutunni jooksul võeti pool segakooride repertuaari läbi. Kitsaskohad ümisesin vaiksemalt aga “laulujala” sain juba üsna alla. See väike laulupidu, mis Salmes kõlas, oli väga ilus. Nii mõnigi laul tõi juba saalis heaolujudinad seljale, mis siis veel laulukaarest rääkida. 

Meil on veel 18. märtsini aega, siis on ettelaulmine ja selgub, kas teatri segakoor kaare alla pääseb. Loodame parimat, aga õppida tuleb kõvasti. Kui popurriid lahti harutada, siis on kokku umbes 20. laulu. 

Eelnev päev sisaldas hommikust füüsilist koormust, hommikusööki ning siis proovi. Pärast proovi ei saanud enne hingata kui takso teatri ette saabus ja Kalamajja viis. Homsest algavad veel ühed proovid ning siis käib teatrimajas kolme erineva lavastuse harjutamine. Ees ootavad “Hüpassaare hüvanguks” ja teatri sünnipäev. Muide, Teatrisõprade klubi Mart Saare üritusele (jah, seesama “Hüpassaare hüvanguks”) on veel mõned piletid järgi. Kui soovid laupäeval kindlasti sisse pääseda, soovitan pileti ära osta. 

Homme õhtul saab üle kuu jälle “Arbuusisuhkrusse” sukelduda.

Eile naasesime Talvepäevadelt Jõulumäel. Juba 13 aastat on Pärnu “Endla” ja Tallinna Linnateater saanud jaanuaris/veebruaris Pärnu lähedal Jõulumäel kokku ja vahetanud muljeid ning teinud kerget “lume” sporti. Lumi on jutumärkides seetõttu, et mõni aasta on ka lumetu olnud. Mängisime disc-golfi, suusatasime, korraldasime teatevõistlusi, kelgutasime (ja mitte veretult) ning mängisime lumehokit. Pärast õhtsööki said hoogu tubased lauamängud ja saalialad. Teisel päeval oli autasustamine ja omaalgatuslik sport. Seekord sai üldvõidu Linnateater. 

Tuligi liiga pikk see kirjutis. Head uut aastat, hiina kalendri järgi!