Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Teatrieelne tuisk

Õues on tuisk ja pime. Tänases vanalinna teatrikompleksi hubasuses on midagi nii külgetõmbavat. Upun piparmünditeesse. Nii paljust oleks kirjutada, et polegi mõtet alustada. Kunagi hiljem lasen laviinina. Las praegu tiksub vaikne õhtu, teatri eelaimdus, tõsine tuisk pimedas Lavaaugus, sest kohe süttivad Põrgulaval prožektorid, keerutatakse üles lavatolm, kõlab sõna, liigub heli- ja valgusheebel, sünnib teater.

“12 Karamazovit” Von Krahli Teatris

Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.

(Siin vahepeal on teater.)

Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.

Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.

NO69 “Three Kingdoms”

Tervik moodustab elamuse. Teatrielamus ei piirdu üksnes vaatesaalis kogetuga, vaid algab palju kaugemalt ja lõpeb kodus päeva viimastel sekunditel, siis kui paned pea padjale ja kui argireaalsus seguneb unega. Minu tänane teater sai alguse reklaamvideost, siis mingitest võngetest ineterneti voolavas avaruses, mõnede inimeste üksikutest lausekatketest. Aga oodata ei osanud muud midagi kui seda, et Risto pidavat hästi laulma. Seda, et Risto hästi laulab, seda ma tean juba ammu, aga kui “Three Kingdoms“’i avasekunditel saalis valgus kustus, kui kõlasid esimesed arglik-pinevad noodid, olin jälle kord võlutud. Sellist jõulist haprust suudab Eesti teatris ette kanda vaid Risto Kübar. Ja nii läbi terve lavastuse. Need hullumeelsed, liigagi usutavalt ebareaalsed, samas nii maised karakterid, mida mängleva kergusega ette kanti, mingid üksikud pilgud publikusse, juba see on see, mille pärast tasuks seda lavastust vaatama minna. Etendus ise mõjus alateadvusesse. Realistlikult algav draama võtab ühe ebareaalsemaid ja unenäolikemaid pöördeid, aga ühekski hetkeks ei tabanud mind igavus. Vastupidi, isegi kõige sürreaalsemate kohtade peal hoidis mind looga kaasas intensiivsus ja absurdi valus kohalolu. Lisaks absurdile oli kohal ka inimese üksindus. Nii teravalt lõikasid Risto tegelaskuju lauldud laulud, sirge musta statiiviga mikrofon vastandumas lumivalgele pintsakule ja viigipükstele. Groteskne lits, haavatud naine, üksik mees.
Lavastuses, eriti esimese vaatuse teises pooles on päris palju vulgaarsust. Ropendatakse ja näidatakse valimatu halastusega alasti keha ning teatraalset pornograafiat. Keda see kõik ei häiri, kes laseb end kõigel kaasa kiskuda, mis sest et hetkeks kostab vaatesaalist üllatunud vaataja sosin “mis ASI SEE on?”, isegi siis, kui kujutlusvõime muudab lavaltoimuva liiga realistlikuks, kui hakkad tundma olematuid lõhnu, isegi siis, isegi siis, aga ikkagi ja lased end kõigel kaasa vedada, saamata vahepeal kõigest päris hästi aru ja kui möödub vaheaeg, algab veel hullumeelsem teine vaatus ning sind lõpuks visatakse vihma sadavasse linna, pimedale tuhmkollase valgusega tänavale… siis sa saad aru, aru saamata miks, aga oled saanud elamuse. Kõnnid mööda musta asfaltiga tänavaid, mille sügisevihm on muutnud ööpeegliks, vaatad vastutulevate inimeste vihmavarjude peegeldusi, aru saamata, kas oled eestlane, inglane, sakslane või venelane, hingeldad pealinna öös, satud Raekoja platsil terve Raekoja seina suuruse video- ja valgusinstallatsiooni peale, vaatad lummatult kümme minutit valgeid valgustäppe tilkuvas vihmas, kõnnid läbi Balti Jaama ja Kalamaja, jõuad koju, sööd laualambi valgel supermarketi sushit, kastad pulkadega sushit soja sisse, valge riis kleepub su hammaste külge, tekst sõrmede all muutub valgeks ja taust mustaks, sest on öö ja öösel kirjutakse niipidi.
Käisin enne teatrit söömas ja saabusin kohale 45 minutit enne etenduse algust. Teater oli veel tühi, istusin suure NO teatri fuajee kollasel diivanil ja kirjutasin etüüdi. Etüüdi linnast. Sinust, Minust, Temast ja Linnast. Kuidas kõik lõpuks ühte sulab ja Linn, lauldes õhtuhämaruses kurba meloodiat, kõiki meid enda omaks saab, kuidas meie olemegi linnaga üks. Seegi oli osa minu teatrielamusest. Samuti kümned tuttavad, mitmed kolleegid, vaheajal joodud Coca-Cola, briti näitlejate kõnetehnika üle imestamine, Risto, veelkord Risto, siis teised näitlejad ja rahvusvahelisus. Selles kõiges, aru saamata miks, oli sees teatri olemus. Aus, siiras ja haarav.
Aga vaadake ise, mõned etendused on veel Eestis jäänud. Roppused, alastus ja vulgaarsus ärgu takistagu teid, absurd ärgu eemale hirmutagu. Aga kui ei julge minna (sest asi kaldub siiski “saksa teatri” poole), pole ka hullu. Kõik ei saagi ühesuguseid elamusi ja lõpuks võib maailma kõige suuremaid tundeid kogeda ka pealinna vihmases õhtus üksi jalutades.

HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.

Kui kirjutada, siis peaks teadma millest. Mina aga alustan mitte kuskilt, lasen alateadvusel voolata ning Kalamaja ööl olla täna õhtul minu mõtete peremees.
Lõunasöögi sõin F-hoones, et võimendada seda Kalamaja atmosfääri. “Eff” on tegelikult juba Pelgulinnas, aga Kalamaja lõhn on üle raudtee tunda küll. Pidin tegelikult Boheemi minema, kuid seal olid laupäeva varaõhtule kohaselt kõik lauad täis. F-hoone on suurem. Nii palju siis praktilisusest. Nii palju siis praktilisusest.

Ja korraga saad ööpimeduses, Kalamaja üksinduses, oma telefoni sõnumi. Siis läheb tuju heaks, siis saadad vastuse ja siis heliseb telefon ja Sa räägid ja korraga on nii kurb olla. Ei saagi aru, millest. Kurbusest on raske aru saada. Kurbus on alati suurem kui rõõm. Piiritut rõõmu ei pruugi tähelegi panna, aga piiritu kurbus ajab hulluks. Nii hulluks, et lahti saab ainult nuttes. Kõnnid tänaval, pisarad voolavad, istud teatris, pisarad voolavad, oled kodus, pisarad voolavad. Pesevad puhtaks. Ajavad hulluks ja pesevad puhtaks.

Öö on täna nagu suur tume ookean. Ookean, kus sõuavad igatsuselaevad ja mälestustekalad. Kõndisin päeval silmad kinni. Et kaotada korraks maailm ja aru saada, mis tunne on viibida õues täielikus üksinduses ja pimeduses. Üle minuti ei suutnud. Liiga hirmus hakkas.

Tähtis on mööda saata õhtu. Ja siis öö. Õhtud on kõige hullemad. Õhtud on juba pimedad, enam ei ole seda suveööde lõputut lõpmatut valgust, kus seisad meie maja pööningukorteri rõdul, vaatad kuidas tumelillad madalad rünkpilved veel kella kaheni öösel helendavad äsjaloojunud päikese valguses ja räägid tundide kaupa mõtetutest pisiasjadest, ilusast elust ning tunned iseenda sees, kõrval ja kohal linna, suuri tundeid ja ilusaid inimesi. Juba on sügis, tumedad ehkki veel soojad õhtud. Kahisevate õunapuude rütmis jalutasin täna pärast etendust koju. Kaks ristmikku enne kodu kallutas üle lippaia end õunapuu. Aiapoolsed õunad olid kõik ära korjatud, aga tänava kohal rippus suur ja tume kobar. Tume öö tõttu. See kobar, oma liiga uhkes üksinduses, Kalamaja tumedas öös, oli mahajäetud ja kurb. Uhke, aga kurb. Nii alustad õhtu mööda saatmisega, otsid tegevusi, mõtet ja suunda. Raamatud, filmid, arvuti, internett, televisioon, telefon. Et rahulikuna suuta magama jääda, uinutada oma aju sügisetumedast õhtust. Hirm on väga suur. Sügise ees. Talve ees. Üksinduse ees.

Jätkub arutu alateadvuse vool. Taastad mälus pilte hullumeelsetest inimestest. Sõpradest ja tuttavatest, keda sügis on hulluks ajanud. Keda elu on hulluks ajanud. Kogu aeg oli ju suvi, kus kõik oli hästi. Nüüd on linn täis hullumeelseid ja peast segaseid. Nad naeratavad kõik, aga nende kiiksuga käitumisest saad aru, et sees on neil suur ja tühi auk, mida suvi enam ei täida. Sügis on oma jaheda kirvega löönud inimeste südamesse augu. Nad poevad kirevate vahtralehtede varju, korjavad taskusse kastaneid ja meisterdavad tammetõrudest ja tikkudest naaskli abiga mängulehmakarja. Põllud ja nurmed on niisked. Kohe-kohe hallitab maa ja hommikud on hallased. Kohe-kohe hallitavad inimeste hinged ja tuleb tasane detsember ning külmutab kaaned. Enne märtsi keegi ei sula. Siis tuleb aprill, voolavad veed ja avanevad südamed. Praegu valmistub siseilm talveuneks.

Alateadvuse arutu vool on vaibunud. Lõpu ütleb Shakespeare.

LAERTES: Lõpp on vaikus.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Surevad.

Kus on juhised täiusliku elu elamiseks?

Aknad on suvest tolmused. Nende klaasidele on kogunenud kogu möödunud suvi, kõik magamata ööd ja kõik ärkveloldud naerud, nutud, ootused ja täitumised. Pärast kaheteisttunnist magatud ööd, esimest üle nädala kodus, pärast Tartut ja teatrifestivali, istun hommikul kui puuga pähe saanuna oma voodil, tõmban üles ruloo, vaatan Kalamaja halli hommikut, meenutan nähtud unenägusid, mis on ehmatavalt selgelt meeles. Unenäod armastusest. Kummaliste inimestega. Sõprusest, ihast, igavusest ja tavalisest elust. Ei midagi sürreaalset, aga siiski…

Nädalane Tartu oli täpselt see, mida ma lootsin ja kartsin, üleüldises plaanis muidugi. Detaile ning emotsioone ei suutnud keegi ette kujutada. Pidevad õhtud festivaliklubis, joviaalsed inimesed, keda teater ja õhtune alkohol on veidi napakaks teinud, öine jahe Tartu, hullumeelne teater, pikad hommikud, proovid ja etendused, sõbrad. Kohtasin enda jaoks võõraid, kes tulid mulle naeratades vastu ja tänasid asjade eest, mida ma teinud olen. Sõnade ja muusika eest. See oli mulle oluline. Tänan.

Jahe sügissinine Tartu, suvelõpu roheline, sügisealguse tumekollane. Ööde janunev udu. Vihmapäevad. Erksinise taevaga rünkpilvepäevad. Päevasoojus ja öösügise jahedus. Paduvihmad ja kaks vikerkaart linna kohal. Uute kohtumiste erutav apaatsus. Nutma ajav teater. Üleemotsioonid, naerud, pisarate tagasihoidmine, muusika, muusika, muusika. Klappidest ja korduvalt. Tugev asfalt kõnnitee näol jalge all. Iga päev on teisest erinev. Olen täna kindel ühes, homme teises. Mõni päev armastus, teine päev igatsus, kolmas päev tülgastus, neljas päev läheduse vajadus, viies päev üksinduse igatsus.

Ma võin sulle lohutuseks öelda, et mina ei saa ka elust aru. Ehk ma ei saa aru, mida MINA elult tahan. Kus on piirid sõpruse, armastuse, üksinduse vahel. Millised on õiged kogused. Ja kõik see muutub päevadega. Täna tahan olla päev otsa kodus, mitte minna teatrisse, mitte minna õhtusele kammerkoori kontserdile, mitte teha lauluproovi, mitte armastada Sind. Istuda allatõmmatud rulooga hämaras korteris, nautida vaikust, nautida inimeste mitteolemasolu, nautida muusikat, raamatuid ja teed. Homme tahan öö läbi nutta ja inimesi igatseda. Täna on vaid tunne, et olen elus.

Kui miski võis olla Tartu teemalugu, siis oli see Radioheadi “Creep”, mida kuulati tänavatel, hotellitoas, teatris, vihmas, kohvikutes. Siin on vähemalt viis varianti, mis tuleks kõik ära kuulata, enda sisse.
1 – Imeline naine linnaseguses õhus – http://www.youtube.com/watch?v=_7tWW246-EI
2 – Akustiline versioon ägeda videoga – http://www.youtube.com/watch?v=JsHKoJM8uv8
3 – Suvelõpu live ühes Pelgulinna korteris, otsetõlge eesti keelde – http://veiko.tumblr.com/post/9122350457/radiohead-creep-eesti-keeles-otse-ja-lives
4 – Septembrialguse hommik, eesti keeles ja ise – http://veiko.tumblr.com/post/9829346593/mul-kummitab-see-laul-alates-sellest-ohtust-kui
5 – Originaal – http://www.youtube.com/watch?v=XFkzRNyygfk&ob=av2e

Tahtsin olla kui vahe nuga, mis lõikab festivali-Tartut, aga pigem olin nüri sirp või hammasteta saag, mis kultuuritiinuse vahel abitult vehkis. Tartus oli sügise algus igal pool. See jahedus tegi pea selgemaks ja sisse rohkem ruumi. Nostalgia ja sigasoe lämberomantika kadus õnneks veidi. Nüüd ootan esimest lund ja seda, mitme päeva pärast ebastaabiilsus naaseb.

Andke mulle juhiseid täiusliku elu elamiseks.

jälle untitled

kui oled korraga siin ja mitte kuskil
kui kuulad coldplayd, sest nii on tunne
käid õhtul põhuteatris “sugrierrorit” vaatamas
peksad mõttes kolmel kõrvalistuval vene proual näo sodiks
sest nad teevad lavaerroritega võidu publikuerroreid
kõigud äkki lava haarava valge madalsuitsu rütmis
ja nutad, kui lõpus muutub lava järveks ja paat sõidab mööda seda kaugusesse
kuidas korraga on tunne, nagu sööks rahvalaulu ja coldplayd
nagu jooks tammsaaret ja bret easton ellist
ja sõitnud rattaga läbi hilisõhtuse jaheda linna
istud oma kodus
ja saad aru
et ei oska kunagi midagi õigesti teha
elad ikka 1920ndates
murrad endal sõrmed otsast
lõikad ära silmalaud
põletad keele
ja istud nii, vahid olematu tapeediga tõtt
vot see on elu

kuidas küll tahaks koju

kui kraanikausi ääre peal, umbses hotellivannitoas, lebab “värske rõhu” 25. number
ja riided on eilsest päevast nii rikkumata, et neid võib täna ka kanda
kui oled näinud kahe päeva jooksul kuus monolavastust, millest üks ja veel pool ja veel pool olid täitsa mõnusad ja millest osad olid sellised, et “miks te üldse seda laval kõike teete?”
kui kuuled, kuidas hotelli rõdu ukseavast kostab kuurortlinna autosid ja hakke
meenutad korraks seda pilti teatrikohviku teise korruse terrassilt, kus diagonaalvastasmaja katusel puhkasid sajad mustad hakid, kui nad korraga lendu tõusid ja kuidas teatrimaja hiigelsuur katus nad endasse neelas
kui mitmendat päeva on hommikused unenäod liiga kirjanduslikud ja filmilikud, täna näiteks käsime pidevalt raamatupoodides, ostmas ühe psühhopaadi kirjutatud raamatuid, need pidid olema ohtlikud ja õudsad ja kõigi lugejatega pidi midagi juhtuma… aga ei juhtunud, sest need olid süütud raamatud, aga ikkagi oli kogu aeg hirm, et äkki selle süütu sõna taga on tegelikult elu lõpp… ja siis kuidas me sõitsime punase coca-cola veokiga ühele väikesaarele meie teatri vanemgrimmeerija õele külla üllatusvisiiti tegema, kes elas seal saarepeal kahekordses paneelkortermajas…
kuidas unustad eilsed unenäod, kuidas üleeilsed on veel lootusetumalt kadunud
kuidas ärkad hilishommikul, ennelõunaks nälga suremas
ikka oled veel hotellis, hakkad vaikselt asju pakkima
neljas päev, ei harju selle linnaga
nende inimestega
tahaks meeleheitlikult põgeneda
seitsme tunni pärast hiljemalt olen kodubussil
guugeldad mingeid asju, vastuseid ei leia
oled kindel, et sõna võib pakkuda suurt naudingut
tahaks, et tuleks sügis
tuleks sügis, virutaks oma jahedate öödega näkku
nii et hommikul ärgates on näos mingi seletamatu värskus
tahaks, et suvi ei pooks
tahaks uppuda töösse, tahaks kukkuda porri
sel suvel on liiga ebaratsionaalselt elatud
aga ma ei kahetse sekunditki
võibolla paari sekundit, aga see on mu oma asi ja eks ma õpin sellest
nüüd
head aega hotellivoodi, valged linad, lämmatavad ööd
head aega linn, kust suvi ei taha põgeneda, kus reedeõhtuti meigitud mimmid liiga lühikestes teksades ja seelikutes, kõik peaaegu näha, üksteise käevangus maailma kõige huvitavamat dramaturgiat vanalinna tänavatel öösse lausuvad
head aega alkohoolikud, soomlased, keskpärane teater, hea teater, raamatupood, jäätisekiosk
sellega polegi midagi öeldud

Tavaline mittekirjapanek

Väljas on ikka veel valge. On haruldane, et kell on viie pärast üksteist õhtul, aga väljas on ikka veel valge. Tagumise toa aknast kumab tagaaed ja sealt, üle aia, tumesinised Kalamaja majad. Viimased enne Koplit. Käisin õhtul teatrit vaatamas. Põhuteatris NO99 “Hirvekütti”. Pärast tagasiteel, õues on veel jahe, hakkasin poole maa pealt kodu poole jooksma. Ma ei teagi, kas millegi eest ära või siis millegagi koos. Koos kevadega samas rütmis, hingeldades, sisse hingates kevade absurdset arutut olemust. Siniseid puulehti, tumehalli asfalti ja majade taha kukkunud päikest. On haruldane, et on kevad. Iga sekundiga paisuvad puulehed ja ööbikud laulavad aina meeleheitlikumalt.

Mõtteid on peas nii palju, aga kirja ei jaksa midagi panna. Mitte isegi, et ei jaksa, pigem ei oska. Mitte isegi, et ei oska, vaid enam ei suuda valida, millised on need mõtted, mis tuleks jätta endale ja millised on need mõtted, mis võiks panna siia kõigile lugemiseks.

Loomulikult võiksin ma üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma tegin täna esimest korda elus Tom Kha suppi, või kuidas ma, oot, nüüd peab korra veel eilsest õhtust rääkima. Eile, kui sai pärast südaööd sauna mindud ja väljas hakkas sadama kõige imelisemat kevadvihma. Lavalt astusin otse tagaaeda, öö lõhnas ning mina aurasin ja jahe kevadvihm sadas mulle pähe ja õlgadele. Siis läks vahepeal elekter ära. Kelder oli pime. Hilja sain magama. Aga nüüd siis uuesti, et võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma olen öösel vähe maganud, sest et kevadvihm lasi nii hilja unele, kuidas ma ärkasin hommikul kell kaheksa ja pärast kaerahelbeputru ja banaani istusin ratta selga ning väntasin üles Toompeale Lavakunstikooli, et harjutada lavakate kooriga koos laupäevaseks Toomkiriku kontserdiks (see on kell 12, tulge kuulama) ja tormata kohe kahekümne minuti pärast rattaga Toompealt alla, et jõuda teatrisse hommikusesse trenni. Võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma vastasin erinevatele kirjadele ja e-mailidele, tegin ära vajalikud dokumendid, esitasin Kulkasse taotluse oma plaadi väljaandmiseks, lugesin tuhandendat korda oma CVd ja plaadi projekti selgitust, kuidas ma suvise laste telelavastuse ühe stseeni jaoks laulu harjutasin ja helistikku püüdsin kindlaks teha, kuna järgmisel nädalal on vaja lugu linti laulda, kuidas ma juhuslikult Rimi poes kookospiima ja Tom Kha supimaitseainele koperdasin ja kuidas ma siis veel Triinule helistasin ja küsisin, et kas kana peab enne supi sisse panemist praadima ka või (muideks, ei pea). Ja kuidas ma siis jalutasin Kalamajast Põhuteatrisse, kuidas me etendust ootasime ja Hele ja Aloga liivakasti äärel istusime ja nende Vincenti taastusproovist rääkisime ja kuidas Põhuteatri meestevetsus on pissuaarideks metallämbrid ja kuidas heleda peaga tüdruk põhuahjus vaheajaks publikule pirukaid küpsetas, kuidas teater mõjus täna näitlejate häälte ja olemuse kaudu, kuidas muusika juhuslikkus oli häirivalt meeldiv. Kõiki neid üksikasju võiks kirjeldada, aga ei oska ja ei ole ka vajadust.

Ega kunst pole kullakesed elu, ta on vaid elu peal vaht! (fraseerides Runnelit)

Vaata, ma kukun

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!