-13. Järgmine peatus linn

Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.

Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.

Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.

Tappev talvelõpp

pikad vihmased hommikud
kus saapaid ei ole, on kummikud
korjad kokku need vähesed tükid endast
mis sul viimaste kuude vapustustest on järgi jäänud
ja iga uus lause saab eelmisest pikem, sest täna on esmaspäev
kuulad, kuidas Gotye laulab, et ta süda on puder

Viimaste aegade lood on igavad. Pimedas kinos või teatris kuulen rohkem toolide nagisemist kui süvenen valgesse kinolinasse või kollasesse lavailma.
Aga samas on igal pool palju soojust ning elutahet.
Kuid lood on igavad. Talv on jõudnud surnud punkti. Praegu on kõikide lõppude lõpp.
Kevadet ja põnevaid lugusid!
Arutut elu!

Isegi see tekst sumbub kevadeeelsesse talvisesse porijäänusesse.
Homme 07.14 algab kevad.

Tagasivaade tulevikku

Pikkamisi ja aeglaselt hämardub vanaaegne elutuba, seni kuni keegi lõikab noaga selle pimeduse läbi ning vajutab nimetissõrmega valguslülitit. Akna taga sajab mitmendat tundi lund. Lumehelveste mahakukkumise hääl seguneb toavaikuses kella tiksumise lõppematu rutiiniga. Kuskilt teadvuse sügavuse alumistest kihtidest tungivad läbi sõrmede valgele ekraanile aastalõpu viimased päevad ja läbi nende kogu viimane aasta. Parema käe nimetissõrm on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud ning kokkukasvav haav tuikab mustade klaviatuuriklahvidega kokkupuutel. Nagu süda tuikab möödunud aasta mälestustega kokkupuutel. Mõlemad on võrdses seisus, nad on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud, kasvavad saabuva aastaalguse uues lootuses kokku, visalt, aga järjekindlalt. Sõrmemuster ja südamemuster. Mõlema sees üks veidi kaardus arm – see aasta kakstuhat üksteist.

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.

Teatrieelne tuisk

Õues on tuisk ja pime. Tänases vanalinna teatrikompleksi hubasuses on midagi nii külgetõmbavat. Upun piparmünditeesse. Nii paljust oleks kirjutada, et polegi mõtet alustada. Kunagi hiljem lasen laviinina. Las praegu tiksub vaikne õhtu, teatri eelaimdus, tõsine tuisk pimedas Lavaaugus, sest kohe süttivad Põrgulaval prožektorid, keerutatakse üles lavatolm, kõlab sõna, liigub heli- ja valgusheebel, sünnib teater.

tahaks, et oleks talv

sina oledki kurbuse jõgi
istun õhtuses korteriembuses ja tahan, et oleks talv
oleks pime ja turvaline õhtu
väljas kõliseks lumi, oleks hääletu ja külm
mina istuksin diivanil sooja teki all
jooksin teed, väljas on pime
jooksin lonksuhaaval kurbuse jõge
kuulaksin maailma kõige ilusamat ja rahulikumat muusikat
ja jääksin televiisori hõbelevas valguses magama
ärkaksin hilispärastlõunal
ja juba on kahe tunni pärast pime
vaataksin aknast, kuidas inimesed jalutavad libedatel tänavatel turvalises pimeduses
jäätunud kurbusejõe kallastel
alasti teineteise embuses

aga on hilissuve lõpp, sügise hingus on kuklas
kõik on roostes
aiaväravad, tabalukud, trepikäsipuud
metall roostetab sügise ootuses
õunad mädanevad puude all
ploomid kukuvad kastemärga rohtu, mis enam päeva jooksul ära kuivada ei jõua

kaks õhtut on kunst hoidnud elus
nüüd tuleb nädal aega tartus
see on linn, mis on alati lohutust pakkunud
nüüd ehk ka
kohtume teatrifestivalil!

Ma olen objektis nr. 2011

Kell on 8:16, on 28. veebruari hommik, ma olen Eestis. Rohi on siin märg, nagu oleks just sadanud vihma, hommikused linnud on väga aktiivsed ja millegipärast siristavad ka augustikuised rohutirtsud, nagu oleks raske sügav suvi. Kuigi ei ole. Inimesed käivad mu ümber ja nende hingeaurud mõjuvad kergelt kummastavana, vastukaaluks minu soe. See on selline kummaline koht. Sest siin kasvavad priimulad kadakate all ja siin on taevas kaheksa kunstpäikest, siin on talvele vastupanuks pandud klaas ja inimesed siiski ei usu, et südatalve on toodud killuke suve.

Nüüd tuli Jaani kirku tagant välja päike. Veebruarilõpu talvepäike, mis paistab vitamiinirikkalt silma. Läheb soojemaks. Mahe suvehommik seguneb talvehommikuga ja piirid kaovad reaalsuse ning unenäo vahel. Aga on täiesti suve tunne. Ainukene, mis reedab on see, et mu prilliklaasid ei tumene, sest minu ja päikese vahel on klaas. Inimesed kõnnivad jopedes, on näha hommikust talvejahedust. Minul aga vastukaaluks rohi, kadakad ning linnulaul. Tänan selle väikese lummava hetke eest!

Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.

Meil käis täna varas

Meil käis täna varas. Nii tore on alustada öist jutustust säärase põnevust tekitava lausega, ise pole pea kuu aega sõnagi ajaveebi saanud. Siis ma ei kirjuta kui tegemisi on rohkem, kui ööpäevas tunde. Aga varas käis meil täna etenduse ajal ja sai saagiks 4500 krooni sularaha ning telefoni. Ja seda vaid näitlejatelt. Kardan, et publikul, selle osal, kes rahakotte saali kaasa ei võtnud, läks kehvemini. Niisiis, adrenaliini huvides ja jutustuse arengu algfaasis šokeerin taas kirjandusliku hüüatusega: “Meil käis täna varas!”

Teist aastat on selline talv, et ajab mõnujudinad seljale. Eileõhtune Monika nimeline tuisk tekitas pealinna pimeduse valge vaikusekoti. Suhlasime läbi lahtise lume ning lasime end tunda sada aastat vanemana kui muidu. Palju on öelda, vähe on aega. Kell on hiline. Aga täistuisanud aknad ja väikesed mälestused teevad tuju rõõmsaks. Kirjutan pikemalt siis kui igav hakkab.

Unistus igavesest tšeburekirestoranist kesk jäävat tuisku

Et kõik ausalt ära rääkida, jättes mainimata, et hetkel kummitab peas see laul, kus naine on moes, et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult kaugemalt alustama kui NO99 sünnipäeva Pecha Kutchad, need toredad koeranimega ettekanded. Aga Petcha Kutchadest ma ikkagi alustan, mulle sööbis mällu eriti Tiit Ojasoo oma, keda vägivaldselt Delfis ikka Sinisooks tituleeriti. Hilisemad sündmused sellel 19. veebruari õhtul ei vääri enam nii suurt tähelepanu. Võib öelda vaid, et neil olid organismi kurnavad tagajärjed.

Keskpäev Kalamajas ja kerge erimeelsus keha ning päeva vahel, aga ma siiski sain paljuga hakkama. Pärastlõuna Linnateatri Teatrisõprade klubis (need lõunad seal klubis on väga armsaks saanud) tõi kokku sada huvilist Ott Sandraku ajalooloengut kuulama. Kes ei jõudnud, kuulab kunagi Raadio Ööülikoolist.

Kell seitse, nagu teatril tavaks, on üle linna palju etendusi. Minu eileõhtune taaskohtumine “Vahepeatusega” (mis oli Eesti viimane, kes ei käinud, vaadaku kunagi ETVst) kujunes sama imetlusväärseks ja kadedaks tegevalt kui sügisesel teatrifestivalilgi. Kaks tundi tundsin andekaid näitlejaid laval ning ilusat sügavat mõtet kergelt ilusas-viltuses vormis. Lõpuks loksus maailm paika (see detail oli vaid Linnateatri Taevalava külalisetendustel, aga võimas. Vaadake kunagi ETVst).

Kuna see oli Eesti viimane “Vahepeatus”, vestlesime tiheda intensiivsusega hilisõhtul laval olnutega, jõin kummelit ning piparmünti keedetud veega. Plaanisin vara koju minna, aga klaver jäi teele ette. Laulsime S.ga ja kohtusime teise S.ga Islandilt. Tema teadis mu nime kohe, sest et Facebook on soovitanud juba kuu aega, et ma peaks ta sõber olema. Nii ongi mul seal nüüd üks islandlane, kes harukordselt kiirelt keeli omandab. Öövaatasime YouTube videosid ning laulsime ikka ja veel. L., kes kohutava pohmelliga Kalamajast kesklinna varaöösel aeti, jõudiski kohale. Siis hakkasid kõik kohe lahkuma ning jalutasime koos L.ga Kalamaja poole tagasi, unustamata hetkekski fakti, et L. viibis koosviibimisel vaid neli minutit. Astusime läbi öisete näljaste lohtuspaigast, Balti Jaama tšeburekirestoranist. Lund oli kõikjal ja igal pool, see oli nii valge ja vaikselt tuiskas, nagu ta jääkski igaveseks meie ümber ja sisse. See 60 päeva sulamata lumi. See talv, mis igaveseks meelde jääb.

Mis siis et ärkasin lõuna ajal ja kodus midagi süüa ei olnud. Kadriorg toidab mind. Õhtul vaatan 1928. aasta ekspressionistlikku filmi.

Talv

Lisaks kõigele, mida alati on, ja aeg-ajalt liiga palju, on siiski Tallinnas nõnda ilus. See meenutab kõik minu lapsepõlve talvesid. Ma arvasin, et need talved ei satu enam kunagi säärased nagu väiksena olid. Nüüd aga valitseb piltpostkaart. Kõliseb külm. Praguneb jää. Eile õhtul tarisin statiivi kaasas, lasin näppudel külmetada ja marsruudil teater-Kalamaja tegin pilte. Alles see oli kui päevitasin palmi all. Nüüd jalutan üleni valges pealinnas ja naudin igat sammu, igat takso- ja autosõitu. On lapsepõlve talv.

Tegemisi on palju. Just algasid uued proovid ja laupäeval annab Kultuurkapital preemiaid välja. Välja andmise vormi mõtles Mart välja ja meie Uku ning Berdiga aitame.