Vaata, ma kukun

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!

Sina eladki oma kõige paremat elu.

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

Minagi olen Arkaadia teel…

Mida päev edasi, seda töntsimaks jäävad näpud kirjutamise osas. Mis siis praegu käib? Käib tige ja tihe lumesulamine. Lörts pealinna tänavatel libistab jalgu ja tikub viksimata saabastesse. Õnneks olen ma viksimisfriik ning talv otsa saapaid viksinud.

Nädalavahetusel käisin Viljandis. Ma vaatasin lavaka lõpetava kursuse “Arkaadiat”* ning unitasin igavesest kevadest ugalastega esietenduse peol, kadusin lavaalustesse katakombidesse, väites, et seiklen oma alateadvuse koridorides. Hommik äratas mind kiiskava päikesega, mitte mingi peavaluga, januga, kardinate, kitarri, haige jalaga linnu, rõdu, tilukva lume, kuuma kevadpäikese ja pannkookidega. Terve tee Viljandi-Tallinn bussis lugesin Eesti Ekspressi. Õhtul oli Vene Draamateatris Alo Kõrve monoetenduse “Isa” peaosas. Esietendus.

Esietendusi on tulemas. Reedel “Homme näeme”. Taevalaval käib meeletu lõpuspurt, inimesed on talvelõpuagooniast ja esikarallist krõllis. Loodan, et maitseb. Ise vaatan esimest korda homme. Aprilli kümnendal päeval on meil esietendus. Põrgulaval “Keskööpäike”. Täna olin pärast proovi kostüümiproovis. See kestis 50 minutit. Sõbralik õmbleja lükkab sinusse nööpnõelu ja õmbleb pärast iseseisvalt. Keegi ei tea, mis teatrit me teeme. Selge on see, et prooviprotsess on olnud väga õpetlik ning arendav. Kui kasvõi 10% publikust korda läheb, oleks tore. Ootame aprilli kümnendat päeva.

* “Arkaadia”
Lavakooli tudengite viimast lavatööd nähes tõden rõõmust, et noortes hakkavad ilmnema esimesed näitleja tunnused. Tekst ja suur lava arendavad neid veel. Kui vaid kolmandik teksti ei oleks ära kadunud… Aga rõõmu oli palju ja väga kahju, et Tallinnas ei õnnestu teist koosseisu näha, kuna endal on “Keskööpäikese” teine etendus. Äkki saaks muus linnas…

Reedel on suured mõttetalgud!

Reedel, 1. mail toimuvad suured mõttetalgud üle Eesti. Kui Sa ei ole veel endale koda valinud, siis on viimane aeg seda teha. Ise toimetan Linnateatris “Teatrisõprade kojas”. Siinkohal veel variant kojavalikuks:

Linnateater annab teada:

Ka Linnateatris tegutseb 1. mail Minu Eesti mõttekoda – ootame kõiki, kes soovivad kaasa mõelda teemadel:

– väärtused ja kultuur
– loovus, avatus ja uuendusmeelsus
– valitsemiskultuur

ja lisaks veel ka kohalik (vaba) teema.

Kuigi koda kannab toimumiskoha järgi nime “Teatrisõprade koda”, ei tähenda see, et arutataks teatri üle või ümber, vastupidi, teretulnud on kõik head mõtted teemadel, mis kedagi puudutavad.

Kojaga tutvuda ja registreeruda saab aadressil: http://www.minueesti.ee/minueesti/thinktank/view?id=318
Enam ei ole vaja ID-kaarti, netipanka ega kolmest sõbrast koosnevat meeskonda – liituda saab igaüks ise ja täiesti vabalt.

Talgupäev toimub Linnateatri Teatrisõprade klubis (Lai 23, Tallinn) 1. mail kell 10.00-16.00. Talgulistel soovitame võtta kaasa oma võileivad – tee, kohv ja kommid ootavad kohapeal.

Teeme koos Eesti paremaks!
Teatrisõprade koda

Lisainfot ettevõtmise kohta tervikuna: www.minueesti.ee

Teatrisõprade klubi järjekordne üritus

Laupäeva hommik venib unisena minu magamistoa ukse prao vahelt sisse. Lumesegused puud haigutavad hoovis ja pea on öisest magamisest veidi paks. Täna saab kokku jälle Teatrisõprade klubi. Teemaks on eesti helilooja Mart Saar, muuseumid, muusika, ajalugu, loodus, tekst ning sõna. Külas on muusikateadlane Tiia Järg ja helilooja Ester Mägi. Linnateatri näitlejad loevad vahepealu ning toimub ühine regilaulmine.  Linnateatri Teatrisõprade klubis kel 15. Piletid on vist kahjuks juba otsas, aga võibolla kui vahetult enne kohale tulla – äkki mahub. Kuigi tundub, et klubiruum tuleb üsna täis. Viide ka.