Moskva pisaraid ei usu

Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.

Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.

Kollaste kummidega kollane jalgratas

Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.

Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.

Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.

Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.

Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.

Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009