Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.
Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.
Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.
Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.
Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.
Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.
Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.
Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.
Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.