Lend läbi vihmade vihma

Väljas on vihmade vihm. Minu silmalaud on päevade nägemisest rasked ja ma kuulan läbi teise korruse tüllkardina kuidas vihm mööda punast pimenevat plekk-katust astub, kuidas ta komistab, kukub ja siis kiire nirena mööda plekist halli vihmaveetoru alla voolab, muutes aia, lilled ja muru lirtsuvmärjaks.

Kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel sõidab rong. Seda on õhtuvaikuses hästi kuulda. Ta sõidab, mattes isegi maanteel hiilivate varaöiste autode kummisahina vastu märga asfalti. Rongi peal on kaksteist inimest. See on viimane rong Valga poole. Enamus neist tukuvad, kui ma lendan hääletult rongiakendest mööda, rongiga vastassuunas, tõusen kiire manöövriga viimase vaguni kohale, keeran end ümber ja kihutan tumerohelise raudruuna katusel, kesksuvine pimeneva suve vihm näkku pritsimas, kilejope hõlmad tuules lipendamas, sees kirjeldamatu vabaduse tunne, sest erinevalt rööbastatud metallsõidukist minu all, ei ole minul piire, suundi ega sihti. Eemaldun öösse kihutavast rongist ja lendan kiire kaarega paremale, eilsesse Otepää lähedasse suvepäeva, kus me kahe järve peal spinninguid vette loopisime, kalu lantisime, Amazonase vallutajaid mängides järvedevahelisel metsakasvanud ojaribal mõlatasime, kus neljarattaline auto meid kontserdile viis ja kus niiskes ning hämaras Eesti öös kaks rukkirääku meiega tumekollase vana kuusirbi valgel läbi kilesauna seinte juttu rääkisid, kus tumedad paljad kehad avaral heinamaal aurates ööõhku hingasid.

Lendan väga aeglaselt selle päeva ja õhtu kohalt üle, kuulan iseenda mõtteid ja vaatan piiritusse kaugusesse, sinna, kus taevas kukub maale. Öö kallistab inimesi minu all, kui nad jutukõmina saatel vooditesse vajuvad. Teen veel kaks tiiru öise talumaja kohal ja põrutan vihisedes möödunud päevade poole, läbi uduvalgete pilvede, maapind aeg-ajalt silme all vilksatamas. Sealt paistab korraks pealinna vanalinn, kus erinevatel õhtutel on erinevad siseõued, inimesed, aiad, siis Kalamaja, jahedad valged veinid, pikad hingetõmbed ja mitmetunnised kulgemised läbi inimeste. Lendan bussijaama tagant üle Filtri tee viiekordse kollase paneelmaja, üle Toompea vaateplatvormide, üle Pelgulinna üleskaevatud hoovi, üle Musta-, Lasna- ja Õismäe. Jõuan maale. Oma maale, kus näpud on maasikaveresed, küünarnukid telliskivivalged ja sääred päikesepunased. Tuul keerab kuueosalise põnevusromaani esimese osa lehekülgi, paarsada on jäänud. Tuul loeb minuga kaasa. Selle minuga, kes kõrvetab end kollases maapäikeses, beežikasroosa päevateki peal ja selle minuga, kes liugleb koos põldlõokestega iseenda kohal. Tuul loeb minu mõtteid ja kannab mind juulisse, juunisse, maisse. Väsimuse-kevade lõppu, kust suvi hakkas ükshaaval aasta poolt kokku keerutatud jõhve ja niite lahti harutama.

Silmade ees virvendavad sõnad, tähed ja vihmapiisad. See lend siit hetkel ei viigi kuhugi, kolan niisama möödunud päevade kohal ja peatun õhus, et homme edasi lennata. Magan maa ja taeva vahel. Seisan öö ja päeva piiril.

Moskva pisaraid ei usu

Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.

Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

Peale “Keti lõpp” lugemist. Suve lõpp.

oli mingi suvi, mis on pöördumatult kadunud
olid mingid inimesed, ajad, kohad, muusikad ja ööd
olid napakad ja imelikud
veidi ebaadekvaatsed naljad allapoole vööd
liiga avalikud naerud puude, põõsaste ja rohu suunas
idiootselt õnnelikud inimesed
kes järelemõtlemata ja süüvimata suhlasid suures segases suves
vanaaegsetel 80ndate fotokoloriidiga suvetänavatel
kõndisid suveseelikutes tütarlapsed
jäätis tilkumas asfaldile, käed kleepumas koorest ja vaniljest
juuksed lõhnamas vapruse ja adrenaliini järele
noored üheksateistaastased poisid mängisid kitarride peal indiet
tegid linnatänavatest youtube
“do you remember things once were different?”
garaažide pimedast sügavikust
praegu
kuhu inimesed on põgenenud pealevoolava sügise eest
kostab muusikat järgneva sõnumiga:
“for the good times now
let’s stick together
i’ll stick around
yeah i will rescue you”

see magus ja aeglane kitarr meenutab
iga suve kortsu ning kurdu
neid hetki kus me murdusime
neid hetki kus me naersime nii, et pisarad kukkusid pärlitena tagaaia rohule
neid hetki kus eresinise aeglase taeva all suudlesime esimest korda päriselt
ja seda hetke kus sa mõtlesid, et suvi on peaaegu läinud
ning nüüd jääb vaid usk, lootus, armastus, need kolm;
aga suurim neist on armastus!

peitsime end rannamändide pikkadesse venivatesse varjudesse…
nüüd jalutan tühjas mererannas
teadmata, kas kunagi kohtume tumedas sügises
kõikidel lõppude lõpus
maailmalõppude alguse tumedas eelaimduses
sinu jäljed liivas, päike kaotamas pead
vajudes päevade kaupa üha madalamale
lugesin praegu ühte väga head teksti
meenusid asjade lõpud
suve lõpp

Kui hullult see elu ragiseb akende taga, kuuled?

Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?

ega see palju ei teinudki haiget see suvi

ega see palju ei teinudki haiget
see suvi
valu alles saabub

see on kui elad elu liiga suure leegiga
põled kiirelt ja heledalt
aga vähemalt oled veidigi leegitsenud

nii et see ongi head aega?
head aega suvi, vist elu ilusaim
küll igal suvel on oma ilu
lihtsalt valu on pärast suurem, kui ilu on liiga suur…
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
sest hommikul on alati kõik helgem
nii et… nii ma seda ütlengi
nii lihtsalt
sest kõige raskemad asjad elus on alati kõige lihtsamad
nii et… see ongi head aega?
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan
varsti saabub apaatsus
suvest saab sügis, kõik mis oli, on olnud
uksekell
uus elu helistab
kutsu vaid sisse

ma ei suuda selle suvega hakkama saada
miks te mulle sellise andsite?
mida ma temaga nüüd teen?

ma loodan, et see suvi mind liiga palju ei vihanud
sest kõige tähtsam on ikkagi see, et armastad
suve ja muusikat
ööd ja vihma
aga armastad alati valet suve
valet aastaaega
alati valet
alati valet

aga näidake mulle siis seda õiget!

Suve südamik

Täna hommikul kell 07.30 kostus aiast monotoonset kitarriharjutamist. Ikka ja jälle tungisid läbi lahtise akna ja ruloo lahtiharutatud akordisõrmitsemise helid. Siis ma vajusin taas unne ja ärkasin kirjandusnäljas.

Meilikasti kukuvad vaid reklaamteated ja rämpsmeilid. Vahel tahaks oma ellu mingit draamat, aga samas ei öelnud ma seda siin praegu välja, sest kes see ikka ise hunti karja kutsub. Võibolla ma mõtlen draama all veel suuremaid tundeid ja emotsioone. Aga elu ei saagi olla nii konsentreeritud nagu raamatud. Praegu loen nii, et iga lehekülg haarab, iga sõna vaimustab. Olen sõnanarkomaan. Olen järjest lugenud vaid vaieldamatult häid raamatuid, mis toovad elust välja selle üdi. Hommiksöögi asemel käisin esimese asjana raamatupoes ja ostsin veel ühe. Nüüd joon sõnu oma jahedas toas.

Õues on põrgupalav, on sügav südamlik juuli ja nurgapoe kliimaseadmest voogav jahe õhk tuletas korraks talve meelde. Sinna ei taha kukkuda. Praegu kindlasti mitte. Kuigi unistavad inimesed linnapalavuses jõuludest, magusvalgest lumest ja kuumadest alkohoolsetest jookidest, ärge unustage, et sellega kaasneb üks tobe ja pikk kuid kestev pimedus, hallus ja vitamiinivaegus. Mäletan novembreid, kus päike paistis terve kuu jooksul vaid 18 tundi.

Täna rebin end kirjandusest korraks teatrisse. Ei tea, kas jahutab või mahendab.

hommik, millest on saanud lõuna, suvi millal on savi ja suva

nii kui nii on suva, sest õues on suur suvi
nii kui nii on savi, sest suurt suve saab sisse hingata
tuleb võtta asju üks sekund korraga ja olla iga hetke üle õnnelik
tuleb joobuda muusikast, lõhnadest, inimestest ja raamatutest
kui mõistad, et pole olemas paremaid halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, siis on kõik väga lihtne
naudi hetke
söö sekundit
joo seisundit
loe õhku
hinga armastust
kõik aitab sellele kaasa
väga head raamatud
väga head filmid
väga hea muusika
see viimane kuu on olnud teatrivaba
hea, et on olnud, muidu saaks liiga suuri emotsioone
teater suudab raputada üdini
kui reisile lähed, võta vahetussokid kaasa, siis on mida jalga panna kui jalasolevad märjaks saavad
kui käed värisevad, kirjuta ikka
kui erutud hetkest, siis naudi hetke
kui seljakotti pakid, jätta sinna alati üks tühi koht, et oleks mida koju tuua
vaatasin eile “Dead Man”’i
mõtlesin, et kui ratsutaks niimoodi üksi mööda metsa, siis mis elu see oleks?
aga kui lõpus sind avarale merele sõidutatakse, siis on tegelikult savi, suva
sest mis lõputu avarus, mis lõputu mõõde
panen ühe loo repeati peale
kordan emotsiooni ja elan seda sadu kordi läbi
täna on tänavad märjad, sest öö läbi sadas vihma
kõik kohad on linnade lõhnu täis
punase kilejopega poiss jalutas akna alt mööda, omades mõtetes
hommikusöögiks sõin kaerahelbeputru selleaastase maasikamoosiga
juba on suvi purki pandud, aga pool on alles ees
maakodu hommikud tulevad meelde
kaerahelbepuder moosiga ja röstsai makraga
piparmünditee ja münditee ja melissi tee ja pärnaõie tee ja naistepuna tee
sellel aastal nägin esimest korda kuidas pärnad tilkusid mett
terve linn kleepus pärnade meest
ma kleepusin kõnnideedele ja inimestesse, puulehtedesse ja majadesse
selles kirjutan ükskord pikemalt, sest see oli selle suve ebareaalsemaid ja muinasjutulisemaid asju
ma kirjutan niikaua kuni auto järgi tuleb
me läheme täna mari pokineni ja vaiko eplikut kuulama
sest muusikast peab joobuma
isegi rattakummid kleepusid asfaltile, kus rahuliku kihina voolas juulialguse pärnade mesi
sõit oli aeglasem, kummid ragisesid kõnniteel, kõndides nagisesid tallad
sa oled see, mis elu sa elad

ME KÕIK SAAME SIRELIPUUDEKS

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teist korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
nii kõigile – seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

26. juuli 2010

Üks nädal sinu elust on jälle möödas

Ma oleks nagu poole kehaga rebitud suvesse. Rebitud sinna suvve, kuhu ma olen tahtnud ammu juba minna, kuigi alati hoiab midagi kinni. Niiske asfaldi peegelduses õitsevad varasuve viimased sirelid. Veel ei ole magus august oma raskete viljapõldude ja kõrvulukustava sirinaga. Veel ei ole lämbe juuli oma õhtuste auravate soojärvedega ja siledate öölindude kajaga. On sulaselge juuni, õitsevad viimased sirelid, aju on kinni kuskil märtsi keskpaiga poris, aprillilõpu newyorgilikkuses, mai alguse ahnetes õhuahmimistes, pimedates looritud tubades, suletud silmades, unetutes öödes, kus ainuke unejuturääkija oled sa ise. Ja rääkida on vaid iseendale.

Igal pool on suvi, igal pool on hommik. Mina istun pimedas hotellitoas ja uurin oma aju. Seda kuidas üks pool on juba selles lõputus suves ja teine pool istub selles lõputus talves, kust välja pääseda on veel keerulisem kui maailma kõige keerulisemast labürindist.

Sõnu tuleb ka sõrmedest tangidega välja rebida, sest kadunud on ühendus ajuga. Eelmisel neljapäeval, see oli kui aastate eest, oli Mustas Puudlis Mari Pokineni kontsert. Tuul puhus suurest lavakõrvasest lahtisest uksest sisse ja kitarrid läksid pidevalt häälest ära. Aga kõiges oli midagi nii võluvat, nii siirast ja suurt. Hiljem oli öö, uneaega jäi väheks. Reedehommikune linn tõi tantsuproovi, Boheemi hommikusöögi ilusate inimestega, kostüümiproovi ja lõunaune. Õhtu ja öö ei lasknud unele enne päikesetõusu. Laupäeva õhtu algas juba lõunal ja lõppes pühapäeva hommikul. Pühapäevaks oli unevõlg juba nõnda suur, et tagasitegemisest võis ainult unistada. Voodis lebades pärani silmadega lakke vahtida ja iseendale unejuttu rääkida.

Esmaspäev oli ajalooline. Kümme aastat sai mööda sellest, kui me keskkooli lõpetasime. Klassikaaslastega külastasime kooli ja siis istusime minu aias. Naljakas, kõik oli samamoodi. Samad naljad, samad grupid, samad vestlused. Kümmet aastat polekski nagu olnud. Südaööks oli vaikus Kalamajas. Aias praksus vaid lõke. Ootasin tuld, vaatasin mõtteid. Siis saabusid uued inimesed, naerdi ja lõigati oma juttudega Kalamaja ööst suuri ja pakse viilakaid. Peale määrisime oma unistusi ja kõik said jälle korraga üheks osaks lõputust ajatust ööst. Jälle oli hommik, pandi kirja sõnu, ümiseti, joonistati, naerdi ja nuteti. Valgete ööde hommikutes puudub igasugune reaalsus ja korraga võid kuulda kedagi endale unejuttu rääkimas.

Pärast poolepäevast und lugesin ja õhtul sõitsime Viinistule Kunstimuuseumisse. Seal oli kella kolmeni laste telelavastuse “Nöbinina” võte. Paarkümmend inimest, hiigelsuured prožektorid akende taga, kauaülevalolemisenaljad. Sadas peenikest Hollywoodi vihma.

Eile sõitsime Pärnusse. Mängisime siin lavastust “Hecuba pärast”. Mitmed sajad inimesed naersid korraga ja meil oli hea tunne. Täna on veel üks etendus. Aken on rulooga kaetud, leban pimedas hotellitoas, näppude all puuteekraani valgus, ajupoolkerad teinetest lahus.

Kõigele lisaks on sellesse nädalasse jäänud liiga palju naermist, unetust, tantsu, magusat elu, elupohmelli, alasti ööde ballaade, suletud silmade bluesi, hakitud jutujuppe, üdini raputavaid trükisõnu, hulluks ajavaid silmi, toorusi, higiseid hüplevaid kehi, jääkülma muusikat, põlevaid küünlaid, joonistatud mehi, maalitud akte, kipsi valatud naisi, marmorisse tahutud pilke, jääkuubikuid, vihma, sireleid, piibelehti, pojenge, niidetud muru, tilkuvaid räästaid, tugevat armastust, lahjat loidumust, väärituid tõpraid, jalaga segamist, käega löömist, nalja viskamist, müredat piima, tilgastunud unenägusid, salajasi ohkeid, teksapükse, parfüüme, fotograafilisi hetki, suure lava emotsioone, elu absurdsust ja ootamatust, sind ja meid, neid ja teisi.

Ja lamades siin pimedas rulootatud aknaga hotellitoas, üdini väsinud ja magamata, olen ikkagi õnnelik. Mul on tunne, et ma elan.

Suvejoove

Kas Sa oled õnnelik?
Võiksid olla, õues on lõpuks käes lämbe suvi. See päev, mida on oodatud paaniliselt viimased kaheksa kuud, on lõpuks käes. Sirelid õitsevad ja levitavad magusat ning piimrasket lõhna, mis tungib ninasõõrmetesse ja murrab lahti kõik igatsused, pureb hinge ja teeb kõiki ümberringi veidi uimaseks. Siiski on kogu õhk täis mingit lootust. Juba ainuüksi see annab julgust, et saad lühikeste varukatega pealinnas jalutada ja tuul ei ole läbilõikav ning ei tekita külmavärinaid, vaid paitab soojalt ja sumedalt. Suvi, küll mitte veel astronoomiline, on käes. Suvi, küll mitte veel romantiline, on käes. Kohe-kohe lõpetavad viimased kontorid, töökohad ja tegevuspaigad, ning pealinna katavad läbipaistva suvesallina puhkavate inimeste jaburad naeratused.

Kuid alati nutab keegi kuskil. Ilma keerutamata, otse ja südamest. Siis astub see keegi asfaldil, mis on nii kuum, et kõik pisarad auravad olematuks – sekunditega. Ja ootab vihma, et võimenduks emotsioon, kuivatab pisarad ja lendab ümber enda, mööda suveuimas linna, sõidab rattaga mööda pikki magistraale, joovastavaid puiesteid. Jookseb kruusakivide krudisedes mööda mereääri, klappides maailma kõige parem muusika. Midagi erilist nii kui nii ei juhtu. Kuigi tunne on kogu aeg sees. On juba aastaid olnud. Selline tunne, et kohe juhtub. Ja siis on need hetked, kus sa väljud kinosaalist, kindel, et nüüd see tuleb. Nüüd on kõik võimalik. Siin ta on. Ja ühel hetkel usud sa tõesti kogu maailma õnne, hingad sisse suvealguse sirelite rasket ja magusat lõhna, ning kõnnid sirelijoobes mööda linna. Kõnnid algava suvejoobes mööda linna, hoiad silmad lahti, lootuses, et sealt ta tuleb ja toob sulle selle, mida sa oled kogu see aeg oodanud. Asi, mida sa kirjeldada ei oska. Koht, kus sa pole viibinud, aga tunneksid selle kohe ära, kui sinna satud.