Armastuse jäävusest marsruudil Vanalinn-Kalamaja. Lisaks unenägu vannitoast.

Täna on 30. august ja veel polegi september, on suvelõpp linnas, aga suvelõpu paanikat pole sellel aastal millegi pärast tundnud. Ei tea, kas sai tõesti üle aastate pikalt ja piisavalt puhata ning suve nautida. Külm vanalinn oma õhtuse teatrietendusega (imehea muide, vaatasin korduvalt, “Kiivad armastajad”, maailma viimane etendus) muutus jalutuskäigu ajal marsruudil Vanalinn-Kalamaja soojaks radiaatoritega köetud korteriks. Selle jalutuskäigu ajal, käevangus ilus inimene, selja taga ilusad inimesed ja mõtetes ilusad inimesed, sai suvi nagu peaaegu otsa. Kuigi me arvasime, et kindlasti on tulemas vananaiste suvi, see paarinädalane armuand linnainimesele, suvemälestus. Igaljuhul jalutasin Kalamaja poole oma uute majanaabritega, näitasin, kes kus elab. Selline tunne, et kõik elavad siin. Et meie elu ongi täis ilusaid inimesi. Mina elan siin ja ma tahaksin, et Sina elaksid ka siin.

Seda enam mõtlen seda pärast teatriõhtut, vaadanuna uuesti ja endiselt noori andekaid inimesi. Kuidagi romantikavaba tundub see magus-lõõmav suvi, mis mööda läks. Tundub, et kogu romantika saab hoogu saabuvas sügises, saabuvas jaheduses. Põletan juba mitmendat päeva viirukeid ja küünlaid, täna heljus majakoridoris viiruki lõhn, kõik hakkab vaikselt meenutama seda aega, kus inimesed teevad oma elu võimalikult mugavaks. Tänane teatriõhtu rääkis armastusest, juhusest ja aususest. Kuulasin seda laulu augustiöös, naersin südamest ja sügavalt kui head sõbrad ja andekad inimesed sügava siirusega tõsimeelselt nalja tegid. Ma ei teagi, mida ma päris täpselt öelda tahan, aga te saate ju aru.

Ma peaksin siia kirja panema ühe unenäo. Selle detailid on hägustunud juba, aga kui ma seda nüüd ei tee, siis kaob see unenägu sootuks ja ma ei pruugi teda enam kunagi üles leida. See juhtus kõik tõenäoliselt Martini ja Mari korteris, aga mitte selles Kalamaja omas, kus nad praegu elavad, vaid, olgu see korter kus tahes, meenutas ta seest kassikalist Mustamäe kolmetoalist. Isegi üsna kopeeris minu lapsepõlvekorterit. Unenäost on meeles ainult koridor, täpselt samasugune nagu minul, vasakus seinas suur maast laeni seinakapisektsioon, millegipärast kreemroosat tooni. Ja ma rääkisin Martinile, kuidas ma ei ole vannis käinud nii ammu. Kuidas mu vanniunistus, mu vanniskäimise unistus on mind üdini ja ainiti vallutanud. Ja Martin, hea poiss nagu alati, lubas mul lahkelt oma vanni kasutada, lausa nõudis, et ma vanni võtaksin. Oma unenäost räägingi peamiselt oma vanniunistuse tõttu, sest muud seal edasi väga ei juhtugi. Kirjeldan atmosfääri.

Sissepääs vannituppa viis viimasest kreemroosast seinakapist. Viimane, suure toa poolne uksepool tehti lahti ja sealt viis vannituppa alla väga kitsas trepp. Eemalt paistis valgust. See trepp oli nii kitsas, et sealt mahtus läbi vaid külg ees. Aga vannituba oli oivaline, Mustamäe tüüpkorterist polnud seal lõhnagi. See oli pigem selline sügisene Kadrioru veranda. Suur ja avar, kulunud tammeparketiga, kolm seina verandaaknaid ja tumeroheline augustilõpp akende taga. Tihe pargipadrik. Lehtpuud. Kulunud ja kriiksuva parkettpõranda keskel oli eestiaegne emailvann. Kõik see oli kuidagi mahajäetud, samas puhas ja koristatud. Sinna lõpeb atmosfäär, võibolla käisin ka vannis, ei mäleta.

Sügiselõhnaline unenägu

Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.

Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!

Võsu. Suvituslinnak.

Kerge suvelõpu paanika hakkab vaikselt linnainimeste nägusid paitama. Linnainimesed üritavad igal võimalikul juhul linnast põgeneda, et leida üles viimane suvi. Varsti rannad tühjad on / ja tühjuses on häbi / läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast… kirjutab Viiding. Terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevitanud, ei, oh ei / ja nüüd teiste naiste hulgas käingi / luigena kel nimeks Lorelei.

Võsu bussijaamas ootas mind terve külalislahke perekond, kõigil rannamänniku lilled käes. Hetkeks keeras film end suuremaks kui elu, olin nõukogude aegses dokumentaalis. Neile pole ammu saabunud bussiga külalisi. Ja see oli kuidagi helgelt hilissuvine, raudrohud ja metsalillesülemid.

Klassikaline jäätisekokteil, kaubandusvõrk ja nüüd hirmlai veranda tuulekelladega. Jah, augustipärastlõuna sirtsud sirisevad, mina olen mässitud veidi torkivasse rohelisse lillemustriga tekki ning söögiks teeme kotlette.

Suvedel ja sügistel olen viimasel ajal ikka sattunud Võsule. Viimased seitse aastat. Siin on üks saunaga suvila, kus on armastatud ja hingatud, joodud ning juteldud terveid öid. Siin on teises servas see hirmlai veranda, kus õhkub endiste aegade lõhna. Võsu lõhnab vanaaegselt, see on suvituskoht. Talviti on see üsna tühi. Buss lõpetab oma otsesõidud 31. augustil. Siis hakkab kool. Linnainimesed on ammu unustanud oma suvelõpupaanika. Ostetakse pinaleid ja töövihikuid.