Armastuse jäävusest marsruudil Vanalinn-Kalamaja. Lisaks unenägu vannitoast.

Täna on 30. august ja veel polegi september, on suvelõpp linnas, aga suvelõpu paanikat pole sellel aastal millegi pärast tundnud. Ei tea, kas sai tõesti üle aastate pikalt ja piisavalt puhata ning suve nautida. Külm vanalinn oma õhtuse teatrietendusega (imehea muide, vaatasin korduvalt, “Kiivad armastajad”, maailma viimane etendus) muutus jalutuskäigu ajal marsruudil Vanalinn-Kalamaja soojaks radiaatoritega köetud korteriks. Selle jalutuskäigu ajal, käevangus ilus inimene, selja taga ilusad inimesed ja mõtetes ilusad inimesed, sai suvi nagu peaaegu otsa. Kuigi me arvasime, et kindlasti on tulemas vananaiste suvi, see paarinädalane armuand linnainimesele, suvemälestus. Igaljuhul jalutasin Kalamaja poole oma uute majanaabritega, näitasin, kes kus elab. Selline tunne, et kõik elavad siin. Et meie elu ongi täis ilusaid inimesi. Mina elan siin ja ma tahaksin, et Sina elaksid ka siin.

Seda enam mõtlen seda pärast teatriõhtut, vaadanuna uuesti ja endiselt noori andekaid inimesi. Kuidagi romantikavaba tundub see magus-lõõmav suvi, mis mööda läks. Tundub, et kogu romantika saab hoogu saabuvas sügises, saabuvas jaheduses. Põletan juba mitmendat päeva viirukeid ja küünlaid, täna heljus majakoridoris viiruki lõhn, kõik hakkab vaikselt meenutama seda aega, kus inimesed teevad oma elu võimalikult mugavaks. Tänane teatriõhtu rääkis armastusest, juhusest ja aususest. Kuulasin seda laulu augustiöös, naersin südamest ja sügavalt kui head sõbrad ja andekad inimesed sügava siirusega tõsimeelselt nalja tegid. Ma ei teagi, mida ma päris täpselt öelda tahan, aga te saate ju aru.

Ma peaksin siia kirja panema ühe unenäo. Selle detailid on hägustunud juba, aga kui ma seda nüüd ei tee, siis kaob see unenägu sootuks ja ma ei pruugi teda enam kunagi üles leida. See juhtus kõik tõenäoliselt Martini ja Mari korteris, aga mitte selles Kalamaja omas, kus nad praegu elavad, vaid, olgu see korter kus tahes, meenutas ta seest kassikalist Mustamäe kolmetoalist. Isegi üsna kopeeris minu lapsepõlvekorterit. Unenäost on meeles ainult koridor, täpselt samasugune nagu minul, vasakus seinas suur maast laeni seinakapisektsioon, millegipärast kreemroosat tooni. Ja ma rääkisin Martinile, kuidas ma ei ole vannis käinud nii ammu. Kuidas mu vanniunistus, mu vanniskäimise unistus on mind üdini ja ainiti vallutanud. Ja Martin, hea poiss nagu alati, lubas mul lahkelt oma vanni kasutada, lausa nõudis, et ma vanni võtaksin. Oma unenäost räägingi peamiselt oma vanniunistuse tõttu, sest muud seal edasi väga ei juhtugi. Kirjeldan atmosfääri.

Sissepääs vannituppa viis viimasest kreemroosast seinakapist. Viimane, suure toa poolne uksepool tehti lahti ja sealt viis vannituppa alla väga kitsas trepp. Eemalt paistis valgust. See trepp oli nii kitsas, et sealt mahtus läbi vaid külg ees. Aga vannituba oli oivaline, Mustamäe tüüpkorterist polnud seal lõhnagi. See oli pigem selline sügisene Kadrioru veranda. Suur ja avar, kulunud tammeparketiga, kolm seina verandaaknaid ja tumeroheline augustilõpp akende taga. Tihe pargipadrik. Lehtpuud. Kulunud ja kriiksuva parkettpõranda keskel oli eestiaegne emailvann. Kõik see oli kuidagi mahajäetud, samas puhas ja koristatud. Sinna lõpeb atmosfäär, võibolla käisin ka vannis, ei mäleta.

Sügiselõhnaline unenägu

Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.

Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!

Kesksuvi

Mul ei ole põhjust alustada Jaan Krossi esimese ja kirjutamata romaani sõnadega “Ühel suveööl 1873 lõi välk Kose kiriku torni”. Sest et on aasta 2010, ja suvi on liiga ilus ja liiga palav, et hakkab meenutama hiljuti loetud sõjasuvesid. Oksanen oma “Puhastuses” kirjutas just sellest (just, sest et just lugesin). Ja Kross mainib seda ka. Siit aeg-ajalt üle lendavate lennukite müras ja muidu nii lämbes kodumaa suves võib säärane ettekujutus tekkida, et on käes suured muutused või midagi, sest suvi on erakordselt ilus.

Nüüd on õhtu, kell on pool kümme ja õhus on 27 kraadi sooja Celsiuse järgi. Pääsukesed tegid omale sellel aastal teist korda pesa. Tuleb vist soe sügis takkajärgi. Kui muud sõda ei ennustata, siis ilmafrondil küll. Nii veeb kui teevee on ärevil, räägitakse kahe frondi – kõrg ja madal – kokkupõrkest, pealelõunati lubatakse tihedaid äikeseid, mis sellisele raskele palavusele ka kohased. Esmaspäevaks ennustatakse lausa 34 kraadi sooja. Nii et südatalve Tenerife 24 kraadine “jahedus”, paistab siit suve poolt vaadates lausa poisike.

Olen viimased neli päeva tegelenud maja värvimisega. Suve algupoole sai vanavanematele lubadus antud ja nüüd seda heal meelel täidangi. Kuidagi rahulik ja omamõtestav tegevus. Õhtuti on aeg-ajalt tunne, et eemalt jälgib kõike seda Tom Sawyer, jalg üle põlve ja rohukõrs suus. Siis tekib ikka ja alati küsimusi, et huvitav, mida ma Tomile andsin, et ta mul värvida lubab. Vahel hakkan kiirustama, siis kui teen tööd töö pärast. Pärast on tulemus kole. Kui teha aeglaselt, rahulikult ja mõnusalt, siis on endal ka hea olla. Värvida on tore. Eriti õhtupoolikuti, kui palavus ei ole enam nii suur. Vist sobib õhtune aeg ka seetõttu töötegemiseks rohkem, et kattub teatrietenduste andmise ajaga ja harjumuse jõud on suur. Suvel ka.

Õunu tuleb sellel aastal vähe. Pähkleid on puu küljes täpselt kolm. Sirelid on ammu ära õitsenud, maasikasaak on lähipäevadel kokku kuivamas, vaarikaid on kõvasti. Kohe on valmis sõstrad ja tikrid. Siis läheb veel ivake aega, algab suvelõpu paanika linnas ja maal hakkavad puude otsast potsatama ploomid, valmivad arooniad, lõpuks pihlakad. Aroonia siirup kirsilehtedega keedetult on minu lapsepõlve lemmikjooke. Nõuka-aegsest teeklaasist jahedast kaevuveest joon morssi.

Aga kuidagi tahan kirjeldada ja jäädvustada seda suve ja seda ilma. Seda rasket ja madalmaist tunnet (olemata ise madalmaades kunagi käinud), sellist piimjat ja venivat õhtust lämbust, kus rasked suvelõhnad segunevad rohutirtsude kõrvulukustavate viiulitega. Kus on tunda eemalt, kuidas maantee sulab õhtuhiliste autode rataste all. Kuidas ühes rütmis ähivad kõik küla koerad, palavusest segased, aga ikka ei suuda vastu panna kiusatusele haukuda end külaliste ja teiste külade autode peale oimetuks. Kõik on ümberringi magus, pehme ja soe. Õhtune hämarus hakkab kätte jõudma. Selline, kus sa näed halle ja tumehalle maju, puid, põõsaid, inimesi, varje. Käes on selline aeg, kus tundub, nagu sa oleksid pime. Kerge jahedus hakkaks nagu põski paitama, kui enne magamaminekut või juba läbi une tuled suure toa uksest verandale ja käid elupuu taga põit kergendamas. Sügav sinine tirtsude sirin. Üksikud autod eemal maanteel. Suve kõige sügavam keskpaik.

Aga juba on hirm lõppema hakkava (lõppeva hakkama? – naljaks eesti keel) suve ees. Tuleb kiiresti kalkuleerida, mis on veel tegemata ja mida peaks tingimata sellel suvel tegema. Ja kunagi ei leia rahu. Rahulikult lebades hakkad igatsema inimeste ja linna järele. Linnas teeb palavus ja tolm tigedaks ning tahaks põgeneda kohe ja jälle maale. Maal tuleb kolmandal päeval jälle selline seletamatu igatsus peale… tahaks inimesi ja sõpru ja seiklusi. Seikluste neljanda päeva hommikuks oled järjekordselt nii väsinud, et unistad oma linnakodu voodist. Linnakodu voodis hommikul ärgates mõtled, et saaks vaid kiiresti Tartu rongi peale ja ära siit sisutust pealinnast… Lõppematu ring.

Õhtune elektrirongi hääl metsa tagant. Kas see läheb sinna pealinna või hoopis teisele poole? Ae?! Rong vaikib. Siis on kuulda, kuidas ta uuesti ratastel hoogu kogub ning Vasalemma poole sõidab. Tema sõidab veel puhkuse poole, maade ja merede poole. Järelikult, suvi veel kestab.

Maaõhtu

Varajane august. Maanteel suhisevad veel autod, aga üsna harvemini, sest õhtu läheneb üha galopeerivama kiirusega, pidevalt läheb pimedamaks, päike ei kulda enam valmivaid suveõunu, kaob katuse taha. Pääsukesed, teie! Nad lendavad garaaži ja uuesti välja, pojad, söök ja sädin. Sirin on ka, see tuleb rohust ning on augustile nii omane. Lillherned, arooniad, tikrid ja vaarikad. Aida taga on veel järel õhtust päikest. See aitab vaarikatel küpseda.

Suur hüäänimustriline pilvelaam liugleb üle minu pea, üle lipuvarda, üle õuelambi, üle aidakatuse ja üle arooniate naabri maja kohale. Kojast läbi kööki minnes ootab kukeseenekaste, praetud lest ja vaarika toormoos. Pool õue on veel murust niitmata. Pääsukesed, teie! Ma lähen õhtust sööma.