-15. Meie igapäevast sotsiaalmeediat anna meile tänapäev.

Sukeldusin eile enne uinumist aastasse 2004 ja lugesin, mida ma olin esimeste sissekannetena siia kirja pannud. Siis oli veebipäevik veidi nagu saladuseloori kergitamine, sissevaade inimese päevadesse, et teada saada, mida põnevat toimub. Loomulikult ei ole see aus ülestunnistus, alati on autori filter vahel ja kunagi ei tea, kui palju on selles tõde, kui palju väljamõeldist. Aga kõikides nendes kirjutistes oli mingisugune ausus, poeesia ja ajahetke jäädvustus.

Täna on palju vähem huvitavam, sest väga palju sotsiaalmeedia sissekannetest on selged tõed. Sirvid läbi oma päevase annuse Instagrami ja saad teada, kellel on olnud laste jõulupidu, kes on kuuse tuppa toonud, kes annab kontserti, kes on peol, kes peab sünnipäeva, kes sööb jäätist. Kindlasti ausam ja otsekohesem kui veebipäevik, aga mingi poeesia ja autori tõlgendus jääb sealt puudu.

Eile hüüatas sõber sotsiaalmeedias, et “Blogid on tagasi? Ma pole selleks valmis”. Ei teagi, kas selleks saab valmis olla, sest oleme harjunud tarbima inimesi antud ajahetkel teistmoodi. Meie igapäevane voog koosneb sadadest postitustest, mis annavad hektilise pilgu sõpradest, tuttavatest ja pooljuhuslikest inimestest. Nagu suhtleksid nendega kõigiga korraga, saades killukesi nende reaalsusest, aga samas nagu ei saa midagi. Meeldimisnupu ajastul tahab iga sissekanne saada tähelepanu oma erilisusega, aga iga päevaga muutub eriline üha tavalisemaks ja tapeedimaks. Uksest ja aknast voolab sisse sadu ning sadu hüüatusi, säutse, pilte ning Facebooki sissekandeid ja hiirenupp, läpaka trackpad ja sõrm telefonil kerivad neid üha suurema kiirusega alla poole, lõpmatu voog peatub siis kui enam ei jaksa. Tarbida.

Ma ise ei jaksa juba pikemat aega nendesse sekundilistesse kildudesse süveneda, sest neid tegelikult ei olekski nagu olemas. Pigem loen midagi pikemalt, kuulan kedagi pikemalt või siis ei tee üldse midagi. Aga kusagil pead sa ikkagi vist olemas olema, panema pilte ja kirjutama midagi, et sa päris ära ei haihtuks. Ja ‘like’ tahab meist iga üks saada ju.

Facebookis käisin täna ühe minuti. Nägin ära viis postitust. Instagrami sirvisin kõik läbi. Aga alles õhtul, varem ei olnud viitsimist. Harjumusest sirvisin, midagi uut ei avastanud ega saanud teada. Päeval liimisin palju. Tegin hundimaski lõpuni ja rebase oma valmis. Meisterdamine on viimasel ajal kuidagi vabastavaks muutunud. Ühiskonnale seletan, et lastele vaja seda ja seda kleepida ning teha… tegelikult teen seda kõike iseendale. Paneks ise selle kuldse sprei-värviga kullatud hundimaski ette, tormaks öhe ja uluks Pelgulinna ebamäärase aastaajaga tänavatel. Aastaajad vahelduvad siin mu akna taga üldse maru tihti. Üks hommik on kevad, siis talv, siis jälle sügis. Ainult suve ei tule. Enne sirelite õitsemise aega vist kindlasti mitte. Kleepimisega kahasse vaatasin televiisorist euroopa filmiauhindade gala kordust ja tõdesin ehmatusega, et olen väärtfilmid unarusse jätnud ning vaatan parema meelega hollywoodilikku actionit. Isegi võidufilmi “Ruut” pole näinud. Katsun end parandada.

Laupäev lõppes treeningsaalis, kus klappides mängis jälle Popkulturistide osa, oktoobri algusest. Need saavad kohe otsa, siis ei teagi, mida kuulata. Olekski hea meelega istunud nurgas mati peal ja ainult kuulanud. Viies trenn nädalas tekitab kerge vastumeelsuse ja oksemaigu, kui tahtejõudu ei oleks, oleks ammu kodus ja värviks seda valmis saanud rebase maski. Homme hommikul sõidan Pärnusse. Detsembris on nii palju igasuguseid kontserte ja tuure. Ma olen “Estraadilainel” kontserdil konferansjee ja sain üle pika aja endale rolli, kus sain välja kaubelda paruka. Palusin sellise valdopandiliku, veidi lokkis. Aeg ajalt tulevad kiilakatel sellised absurdsed soovid suust välja. Mihkel Raud on väga toreda vaheteksti kirjutanud ja tegin sinna omalt poolt ka paar lisandust. Homsest alates siis neli kontserti, tulge kuulama. Tallinnas, Tartus ja Jõhvis on ka.