Silt: sõbrad

Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.