Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

Lend läbi vihmade vihma

Väljas on vihmade vihm. Minu silmalaud on päevade nägemisest rasked ja ma kuulan läbi teise korruse tüllkardina kuidas vihm mööda punast pimenevat plekk-katust astub, kuidas ta komistab, kukub ja siis kiire nirena mööda plekist halli vihmaveetoru alla voolab, muutes aia, lilled ja muru lirtsuvmärjaks.

Kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel sõidab rong. Seda on õhtuvaikuses hästi kuulda. Ta sõidab, mattes isegi maanteel hiilivate varaöiste autode kummisahina vastu märga asfalti. Rongi peal on kaksteist inimest. See on viimane rong Valga poole. Enamus neist tukuvad, kui ma lendan hääletult rongiakendest mööda, rongiga vastassuunas, tõusen kiire manöövriga viimase vaguni kohale, keeran end ümber ja kihutan tumerohelise raudruuna katusel, kesksuvine pimeneva suve vihm näkku pritsimas, kilejope hõlmad tuules lipendamas, sees kirjeldamatu vabaduse tunne, sest erinevalt rööbastatud metallsõidukist minu all, ei ole minul piire, suundi ega sihti. Eemaldun öösse kihutavast rongist ja lendan kiire kaarega paremale, eilsesse Otepää lähedasse suvepäeva, kus me kahe järve peal spinninguid vette loopisime, kalu lantisime, Amazonase vallutajaid mängides järvedevahelisel metsakasvanud ojaribal mõlatasime, kus neljarattaline auto meid kontserdile viis ja kus niiskes ning hämaras Eesti öös kaks rukkirääku meiega tumekollase vana kuusirbi valgel läbi kilesauna seinte juttu rääkisid, kus tumedad paljad kehad avaral heinamaal aurates ööõhku hingasid.

Lendan väga aeglaselt selle päeva ja õhtu kohalt üle, kuulan iseenda mõtteid ja vaatan piiritusse kaugusesse, sinna, kus taevas kukub maale. Öö kallistab inimesi minu all, kui nad jutukõmina saatel vooditesse vajuvad. Teen veel kaks tiiru öise talumaja kohal ja põrutan vihisedes möödunud päevade poole, läbi uduvalgete pilvede, maapind aeg-ajalt silme all vilksatamas. Sealt paistab korraks pealinna vanalinn, kus erinevatel õhtutel on erinevad siseõued, inimesed, aiad, siis Kalamaja, jahedad valged veinid, pikad hingetõmbed ja mitmetunnised kulgemised läbi inimeste. Lendan bussijaama tagant üle Filtri tee viiekordse kollase paneelmaja, üle Toompea vaateplatvormide, üle Pelgulinna üleskaevatud hoovi, üle Musta-, Lasna- ja Õismäe. Jõuan maale. Oma maale, kus näpud on maasikaveresed, küünarnukid telliskivivalged ja sääred päikesepunased. Tuul keerab kuueosalise põnevusromaani esimese osa lehekülgi, paarsada on jäänud. Tuul loeb minuga kaasa. Selle minuga, kes kõrvetab end kollases maapäikeses, beežikasroosa päevateki peal ja selle minuga, kes liugleb koos põldlõokestega iseenda kohal. Tuul loeb minu mõtteid ja kannab mind juulisse, juunisse, maisse. Väsimuse-kevade lõppu, kust suvi hakkas ükshaaval aasta poolt kokku keerutatud jõhve ja niite lahti harutama.

Silmade ees virvendavad sõnad, tähed ja vihmapiisad. See lend siit hetkel ei viigi kuhugi, kolan niisama möödunud päevade kohal ja peatun õhus, et homme edasi lennata. Magan maa ja taeva vahel. Seisan öö ja päeva piiril.

Kihutan lõpmatuserongis järgmise vahepeatuse poole

Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!

Võrgustik

Kui oled hommikust õhtuni kleepunud oma elutoa diivani külge, süles filmid inimestest, kes surevad, nutavad ja suudlevad, oled kogu maailma ebatõelisuse eest varjunud nelja seina vahele, ümber tekk ja oma kodu lõhn, tahtmata rääkida või suhelda kellegagi, sest sealt võib alata uus sügavik, tume ja põhjatu. Loomulikult unistad maailma kõige ilusamatest eludest, aga pead leppima sellega, mis on. Vaatad enda sisse, kaotad end ära, lahustud tuhandeks killuks, sellesse ülipikka väljamõeldud ellu, mis su arvutiekraanilt paistab. Kirjutad kirju, mida keegi ei loe. Kirjutad kirju ja siis saad ühel hetkel aru, et saadad neid iseendale, nagu selles imepärases lapsepõlvemultikas “Naksitrallid”, kus Muhv laua all nuttes iseenda kirju luges. Kui oled värsket õhku hinganud vaid 11 minutit, käies nurgapoes mahla, saia ja juustu ostmas, kui puumajaderajooni öö hakkab sind just endasse haarama, kostab uksele hiirvaikne arglik koputus. Ja majanaaber, kes pole kolme kuu jooksul Tallinnasse sattunud, seisab veidi argliku näo ja külma valge veini pudeliga sinu ukse taga, sa kutsud sisse ja kahe-kolme tunni jooksul kerivad erinevad elud oma filmilinti, üks atmosfäär vaheldub teisega, kostab sõna, teksti ja muusikat. Ning saadad naabri lõpuks koridoripimedusse, päris täpselt aru saamata, mis see kõik oli, kes kumba päästis, kas mina teda või tema mind. Ja mõtled viimastele õhtutele ning öödele, kus juba kolmas kord astub su uksest sisse majanaaber, ühel päeval üks, teisel päeval kaks, kolmandal kolmas, kuidas naabrid, kuidas see maja koob mingit võrku, millesse kõik takerduvad, kuidas neljas naaber helistab ja kuidas sa saad aru, et see võrgustik on hea võrgustik. Sest lihtsalt on.

Kunagi lapsena sõitsin ma üksinda Tartu-Tallinn rongis. Võisin olla kuuene või midagi. Vanavanemad panid Tartus rongi peale ja Tallinnas tulid vanemad vastu. Mu vastas istus keskealine daam valges kostüümis, seelik, särk ja pintsak. Kübarat vist ei olnud, aga selle võib mälestustes juurde kujutada. Ja mina, väikene poiss, loendamas raudteeliipreid, mõtlemas oma peas välja laulu möödasõitvatest maastikest, avasin seljakotist võetud Tarhuni pudeli, millest pool purskas rongi loksumise tõttu valges kostüümis daami poole ja maandus üle terve tema keha, muutis daami hullumeelseks ja minu väga süüdlaslikuks. Ja kuidas ma ülejäänud poolteist kuni kaks tundi vaatasin ainult maha, oma jalgu, sest et süütunne oli suur ja valge daam oli Tarhuni-roheline ning üdini pahane. Kõige põhjuseks füüsika.

See viimane oli nüüd vähemalt üks elulookild, mida ma lubasin kirja panna, salaja, oma päevikusse teiste asjade vahele. Kildudest moodustub tervik, kõigi jaoks erinev.

Ajal ei ole täna mõõdet. Kõik on kuidagi selge ja segane korraga. Akna taga sajab sügis. Ootan sirelite õitsemise aega.

Esimese septembri hommik

Praegu sajab akna taga esimese septembri tihe ja jäme hoovihm. Suurest köögiaknast vaatan, kuidas vihm tilgub astrikimbu, aknaklaasi ja teiselpool tänavat asuva tumerohelise kastani vahel. Rahulik, jahe ja malbe on olla. Hämara puumajade rajooni korteris kõlab juutuub ja mängib armastuslaule, elubiiti ning artereid ahendavaid aariaid.
Rütm on sees. Rütm algab esimese septembriga. Kõik lähevad kooli, kes alg-, kes aiandus-, kes elu-.
Oh need pikaks venitatud hommikud, kus kuulad maailma parimaid bände, aga teistele ei ütle.
Oh seda septembrialgust, müristavat Kalamaja, mädanevaid ploome, tumeroosasid astreid, ilmutamata fotofilme, valgusmõõdikuid, analoogkaameraid, digifilme, sügise armastuse lõhna, märga asfalti, tilkuvaid vihmavarje.
Oh seda melanhooliat ja romantikat.
Kuidas elu muutub filmiks, kui öösel sõidad jalgrattaga marsruudil Vanalinn-Kalamaja-Pelgulinn ja sõidutad pakiraamil ilusat tüdrukut tema koju, kuidas aeg ja vihm peatub, kuidas raudtee- ja trammirööpad lasevad rattakummil rehvini vajuda, kuidas just on räägitud kontsertiatmosfäärist, vihmast, punasest prožektorivalgusest, romantikast, häirivatest filmidest, kasvamisest, teatrist ja ma ei tea veel millest. Kuidas üks õhtu võib ikkagi niipalju pakkuda. Kuidas kõigutad jalgu oma töökabineti akna peal, vaadates teatri Lavaaugus viimast suvelavastuse etendust, kuidas pärast seda räägid sõbraga poolteist tundi juttu ja aeg kaob, kuidas pidu on juba lõppenud ja kuidas teed oma peo iseenda sees ja kuidas astud vihmamärga öisesse linna, kõik on alati suurem kui elu. Käid ühes teises teatris, põrkud tänaval veel heade sõpradega, naerate ja räägite. Uued inimesed, vanad inimesed, kontaktid, puudutused, need, mis, annavad, elule, olemuse.
Vahel tahaks selle rongi peatada… aga harva. Möödatuhisevad maastikud on nii ilusad ja minu kõrvalpinkidel istuvad maailma parimad inimesed.

Ma hakkan vaikselt kolima

Tuul mühiseb diiselrongi aknast sisse ja mida rohkem Lõuna-Eesti poole, seda pilvisemaks läheb. Neil olevat terve päeva sadanud kui meil pealinnas ilm nõnda ilus oli. Mul oli mingeid tahtmisi kirjutada maaõhust ja lapsepõlve lõhnadest ja kõigest sellest ja muustki, aga see ei tule praegu välja. Unistuses on need roosuhkruga maasikad, mis külmkappi jäid, unistuses on need maasikapeenrad ja värsked kurgid ja veel rohelised tomatid. Aga kui Sa teaks, kuidas see tomatikasvumaja lõhnab. Julgelt ja rämedalt. Ikkagi tuleb varasem aeg meelde. Valmivate tomatite tugev lõhn.

Mõneti kirjutan sellepärast, et rongis on tore kirjutada, teisalt jälle selle pärast, et see on tõenäoliselt viimane postitus minu ajaveebi selles serveris. Et pikemalt alustada – olen oma elu jooksul oma plogi pidanud mitmes erinevas kohas. Alustasin Blogspotis, siis kolisin mingi aeg WordPress.com’i peale ja hiljem juba oma serverisse http://tubin.pri.ee (mis jookseb WordPress.org mootoril). Nüüd on lõpuks kätte jõudnud eraisikule see unistuste aeg, kus sa saad endale domeeni registreerida. Nii et üsna pea tuleb ajaveebi neljas kolimine serverisse http://tubin.ee. Õigemini küll aadressile http://veiko.tubin.ee/ajaveeb. Esimese kolimise käigus kadusid vanemate postituste pealkirjad ning osad täpitähed… loodame, et seekord läheb paremini. Ehk siis – lähipäevil uuendan oma veebiaadressi ja RSS voogu, annan siis täpsemalt teada.

Praegu kihutab rong, ligineb Lõuna-Eesti.

Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.

Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.

Saabumiste ajastu

Käes on saabumiste ajastu. Linnainimesed saabuvad linna, sest kohe-kohe algab paljudel töö. Tööinimesed saabuvad maale, sest puhkusest on vaja võtta viimast. Rändlinnud hakkavad saabuma parvedesse, sest kaugel see sügiski enam on.

Maasirinas tean, et tunni ja pooleteise pärast vilistab rongijaamas elektrirong. Kulunud perroonil sahiseb minu ratta kumm. Seda tean ka, et raudteejaama lähedal Ohtu mõisas tehakse suveteatrit ja lausa augusti lõpuni. Sinna saabuvad viimased suveteatrikülastajad, et siis jälle sügisel suure hooga siseteatrit vaadata. Inimesed saabuvad linnadesse, otsitakse üles tööriided, ostetakse argipäeva õhtuti kinopileteid, käiakse koolilaatadel, sest pisike peab ju ometi kord jälle või siis esmakordselt kooli minema.

Nii soe, nii soe on see augustialguse suveõhtu päike. Ja nii maitsev on köögilaual õhtusööjaid ootav värske keedukartul ja kukeseenesoust. Kuigi Põhja-Eestis vist ei öelda “soust”, aga mis see loeb, mul on Lõuna-Eesti juured ka. Nii ma olengi ühe jalaga põhjas ning teisega lõunas.

Maantee häälitseb tirtsudega võidu. Pärast maanteed on põld, siis mets ja siis rongijaam.

Sahisegu männid, lõhnaku elupuu – mina saabun tööaastaks pealinna. Ja õnneks saab maale tagasi tulla. Veel ei ole valmis ploomid, ei õunad, ei tomatid, ei arooniad. Neid tuleb maitsma tulla.