Sügiselõhnaline unenägu

Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.

Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!