Kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.

Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.

Kuidas Tõnis Mäe "Tarkus" ja head ööd laulud mind kergitasid

On veresooni ahendav augustikuu lõpu aimdus. Linn muutub üha töökamaks, inimesed harjuvad kontorite, poodide ning teatriga. Eile sõitsime Albusse ning vaatasime Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi “Tarkust”. Olin üdini muusikast üle laetud ning mõttega kogu aeg kaasas. Vana viljakuivati muutus tänu suurepärasele helile ning väga heale valguskujundusele muusika templiks. Aarne Üksküla loetud neenetsi muinasjutt, Tõnise ja Jarek Kasari voogav laul ning “Head Ööd Vend” kammerkoori ideaalne kokkukõla tegid meelele ning hingele head ja lasid tunda, et elan suure kunsti ajastul. Niiskete silmadega astusin Kesk-Eesti öösse, sees müstiline kergus, suundusime auto poole ning sõitsime vaid mõned kilomeetrid edasi Järva-Madise kirikusse.

Poolüksteist õhtul algas “salakontsert”. Pärt Uusbergi kammerkoor “Head Ööd Vend”, Tõnis Mägi, Jarek Kasar (Chalice), Aarne Üksküla ning Kärt Johanson laulsid kohavaimust ning koosoldud päevadest tulenevalt ja tänuks. Kõlas vaikuse muusikat, head ööd laule, Pärt Uusbergi autoriloomingut. Kirik helises ülemhelide embuses meiega kaasa ning südaööl hingas meid Järva-Madise öösse, Tammsaare kiriku kelladega, koleniiske muruga ja lämmatava augustiöö sirinaga. Küünaldest rajal sammusid kergete hingedega inimesed. Olen siiani tänulik!

“Kuskil peab alguskokkukõla olema…”

Siis vaikivad kõik mõtted… Pärt Uusbergi koorimuusika

5. novembri õhtupoolik viis mind kella kuueks Rootsi Mihkli kirikusse. Tallinlasena, nagu ma olen, polnud ma kunagi selles kirikus käinud. Palju oli noori kogunenud. Kõik olid kuidagi elevil. Ja siis rullus meie ees lahti hämar-vaikne koorilaul ja kõik oli kuidagi sõnadega seletamatult ilus. Vaikuse hääl kumises kirikus ja pääs ning Pärt Uusbergi koor ja koorilaulud eesti luuletajate tekstidele ning kirikutekstidele mõjusid väga mõtisklustesse viivalt. Need mõned mustad sopraninoodidki ei hajutanud lumma. “Siis vaikivad kõik mõtted…” oli väga hea mõtsiklus ja süvenemiskontsert. Au Pärdile, kes on kuidagi õige. Vaikne ja hea muusika on kuidagi õige. Ma ei armasta enam diskot.