-9. Inside

Tegelikult on jäänud mitu kirjutamise päeva vahele. See osutus raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, aga alla ei tasu siiski anda. Mitte kirjutamise põhjuseid on suuresti kaks. Esiteks kontsert-tuur “Estraadilainel”, kus koos Kalle Sepa ja Kaire Vilgatsiga laval olin ning tekstiosa esitasin. Mihkel Raud kirjutas väga hea tekstipõhja ja suupärastasin ning korrigeerisin seda oma karakterile vastavalt. Saalid olid sooja vastuvõtuga ning publikut täis. Eriti tänuväärsed tundusid inimesed täna Jõhvis (kuupäev on küll uus juba kalendris) ja esimesel kontserdil Pärnus, aga ega ka Tallinna ja Tartu publik üldse alla ei jäänud. Enne pühi on tore inimesi hea muusikaga rõõmustada.

Teine mitte-kirjutamise põhjus on pikad bussisõidud esinemispaikadesse. Tegelikult peaks see ju just kirjutamist soodustama, aga sattusin kogemata iPadis mängule “Inside”, mis on minusugusele algajale mängijale täielik meistriteos. Kõik pikad tunnid veetsin selles lummavas ja kummastavas maailmas, lahendades mitte väga raskeid puslesid. Tegijad on Taanist ja see on ülimalt filmilik ning visuaalne ja emotsionaalne kogemus.

Soovitan väga proovida. Tekkis väga tahtmine midagi uut ja samalaadset katsetada. “The Legend of Zelda” pidi väga hea olema, aga ega sellepärast vast Nintendo Switchi veel ostma ei hakka. Spekuleerivad, et ehk tuleb ka iPadile.

Need bussisõidud orkestriga on toredad. Pimedatel maanteedel räägitakse anekdoote ja lõbusaid lugusid. Aeg möödub üldse teistmoodi. Ollakse seltskondlikumad kui argipäevas ja lood… lood kõlavad. Nagu vanasti pimedates talutubades. See mälestus on juba poistekoori sõitude ajast kontserditele.

Praegu kõik. Homme (ehk siis juba täna) lähen NO99 esietendus(te)le ja proovin ise ka üle pika aja kultuuri tarbida.

NO69 “Three Kingdoms”

Tervik moodustab elamuse. Teatrielamus ei piirdu üksnes vaatesaalis kogetuga, vaid algab palju kaugemalt ja lõpeb kodus päeva viimastel sekunditel, siis kui paned pea padjale ja kui argireaalsus seguneb unega. Minu tänane teater sai alguse reklaamvideost, siis mingitest võngetest ineterneti voolavas avaruses, mõnede inimeste üksikutest lausekatketest. Aga oodata ei osanud muud midagi kui seda, et Risto pidavat hästi laulma. Seda, et Risto hästi laulab, seda ma tean juba ammu, aga kui “Three Kingdoms“’i avasekunditel saalis valgus kustus, kui kõlasid esimesed arglik-pinevad noodid, olin jälle kord võlutud. Sellist jõulist haprust suudab Eesti teatris ette kanda vaid Risto Kübar. Ja nii läbi terve lavastuse. Need hullumeelsed, liigagi usutavalt ebareaalsed, samas nii maised karakterid, mida mängleva kergusega ette kanti, mingid üksikud pilgud publikusse, juba see on see, mille pärast tasuks seda lavastust vaatama minna. Etendus ise mõjus alateadvusesse. Realistlikult algav draama võtab ühe ebareaalsemaid ja unenäolikemaid pöördeid, aga ühekski hetkeks ei tabanud mind igavus. Vastupidi, isegi kõige sürreaalsemate kohtade peal hoidis mind looga kaasas intensiivsus ja absurdi valus kohalolu. Lisaks absurdile oli kohal ka inimese üksindus. Nii teravalt lõikasid Risto tegelaskuju lauldud laulud, sirge musta statiiviga mikrofon vastandumas lumivalgele pintsakule ja viigipükstele. Groteskne lits, haavatud naine, üksik mees.
Lavastuses, eriti esimese vaatuse teises pooles on päris palju vulgaarsust. Ropendatakse ja näidatakse valimatu halastusega alasti keha ning teatraalset pornograafiat. Keda see kõik ei häiri, kes laseb end kõigel kaasa kiskuda, mis sest et hetkeks kostab vaatesaalist üllatunud vaataja sosin “mis ASI SEE on?”, isegi siis, kui kujutlusvõime muudab lavaltoimuva liiga realistlikuks, kui hakkad tundma olematuid lõhnu, isegi siis, isegi siis, aga ikkagi ja lased end kõigel kaasa vedada, saamata vahepeal kõigest päris hästi aru ja kui möödub vaheaeg, algab veel hullumeelsem teine vaatus ning sind lõpuks visatakse vihma sadavasse linna, pimedale tuhmkollase valgusega tänavale… siis sa saad aru, aru saamata miks, aga oled saanud elamuse. Kõnnid mööda musta asfaltiga tänavaid, mille sügisevihm on muutnud ööpeegliks, vaatad vastutulevate inimeste vihmavarjude peegeldusi, aru saamata, kas oled eestlane, inglane, sakslane või venelane, hingeldad pealinna öös, satud Raekoja platsil terve Raekoja seina suuruse video- ja valgusinstallatsiooni peale, vaatad lummatult kümme minutit valgeid valgustäppe tilkuvas vihmas, kõnnid läbi Balti Jaama ja Kalamaja, jõuad koju, sööd laualambi valgel supermarketi sushit, kastad pulkadega sushit soja sisse, valge riis kleepub su hammaste külge, tekst sõrmede all muutub valgeks ja taust mustaks, sest on öö ja öösel kirjutakse niipidi.
Käisin enne teatrit söömas ja saabusin kohale 45 minutit enne etenduse algust. Teater oli veel tühi, istusin suure NO teatri fuajee kollasel diivanil ja kirjutasin etüüdi. Etüüdi linnast. Sinust, Minust, Temast ja Linnast. Kuidas kõik lõpuks ühte sulab ja Linn, lauldes õhtuhämaruses kurba meloodiat, kõiki meid enda omaks saab, kuidas meie olemegi linnaga üks. Seegi oli osa minu teatrielamusest. Samuti kümned tuttavad, mitmed kolleegid, vaheajal joodud Coca-Cola, briti näitlejate kõnetehnika üle imestamine, Risto, veelkord Risto, siis teised näitlejad ja rahvusvahelisus. Selles kõiges, aru saamata miks, oli sees teatri olemus. Aus, siiras ja haarav.
Aga vaadake ise, mõned etendused on veel Eestis jäänud. Roppused, alastus ja vulgaarsus ärgu takistagu teid, absurd ärgu eemale hirmutagu. Aga kui ei julge minna (sest asi kaldub siiski “saksa teatri” poole), pole ka hullu. Kõik ei saagi ühesuguseid elamusi ja lõpuks võib maailma kõige suuremaid tundeid kogeda ka pealinna vihmases õhtus üksi jalutades.

Kultuuriuputus

Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.

Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)

Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.

Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.

Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada.  Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.

Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!

Sisekõnelus

Ongi esimene nädal linna möödas. Teisipäev tõi tiheda kultuuri, käisime Rapla lähedal Raikküla vallas, Lipa külas Uku Masingu sünnikülas tema 100. sünniaastapäevale pühendet kirjanduskonverentsi kuulamas. Luulest. (Võtsin selle peale üle kuude end kokku ning kirjutasin paar luuletust. Inspiratsiooni ei ole. Aga pole kuskilt võtta ka.) Neljapäevast ma nagu kirjutasin, reede oli neegrite, NO99 ja “Onu Tomi onnikese” päralt.

Vaatan maal, kuidas suvi aegamööda hääbuma hakkab. Endiselt käib tihe võitlus rohutirtsude ning maanteemüra vahel. Kas teate, et õunad, esimesed õunad, suislepp noh, on juba punased? Mina juba tean. Ja herilasi on kole palju. Nagu augustile kohane.

Siis loen fotoajakirja “Cheese”. Ise saan aru, et selle seitsme aastaga, mis ma pildistanud olen, olen raisanud kõik “loomulikust intelligentsist” tulevad vaated ja mõtted. Nüüd võiks fotograafiat ikka õppida. Saaks ehk midagi teada. (Tegin omale ülesandeks iga päev postitada üks “fotolugu”, et suudaks ise selles liiga kiires maailmas ühte pilti veidi kauem vaadata ning mõelda, mis lugu selle või teise foto ehk pildiga võiks olla. Lugusid saab lugeda aadressilt http://fotolugu.tumblr.com. Sinna võib alati kommentaaridesse oma lugusid või hoopis häid soovitusi anda, kuidas paremini pilti teha. Konstruktiivne kriitika on väga teretulnud.)

Siin maja ees varju all on vana ning hiigelsuur puupakk teistpidi lauaks keeratud ning seal peal lebab minu punane Moleskine märkmik. Ootab ideid ja mõtteid. Annan siis talle neid.

"Pea vahetus" NO81 Teatris NO99

Teater NO99 "Pea vahetus"Käisin ükspäev teatris, lasin päid vahetada ning sain elamuse. Koduteel esietenduselt mõtlesin, et Uku on ikka väga hea näitekirjanik. Jutuks Teater NO99 lavastus “Pea vahetus”. Lavastaja Uku Uusberg, mängivad Priit Võigemast, Märt Avandi, Raigo Saariste ning kammerkoor “Head Ööd Vend”. Oma venna Pärdi kammerkoori kasutas Uku juba oma lavastuses “Head ööd vend”. Nüüd on lavastuses ka Pärdi muusika. Pärdi all mõtlen ikka Uusbergi. Eesti luuletajate luulest, kontertlindistus on mul juba pea pool aastat kõrvades mänginud, on sündinud rida ilusaid ning vaikust armastavaid koorilaule.

Teatrisaal muutub rongijaama ooteruumiks. Rongid ning trammid teatris on minu teema. Samuti trammid Kalamajas ning rongid maale. Teatrirongide lemmikmarsruut antud lavastuses oli Tallinn – Kuressaare. Kujutlesin, kuidas rong sõidab vahete-vahel vee all ning aeg-ajalt vee peal. Näitlejate mäng köidab ja paelub. Uusberg Uku on geniaalne näitekirjanik. Ma istusin saalis ning nautsin sõna, puänti, mõttekiirust ja ausust. Ausust on lavastuses palju ning see puudutab. Loo mõte on kaunis.

Priit mängib geniaalselt, Märt väga hästi. Ma upun alguskokkukõlasse. Kuskil peab alguskokkukõla olema…Kaugustest kajav klaver toob sügavad judinad seljale. Selles on aeglast ajaloolist ilu. Õhku on taeatrisaalis vähe, aga see ei sega. Õhus heljuvad teatriparfüümid ja tihedad mõtted. See oli ilus ning aus teater.

Pekingi ooper Teatris NO99

Täna kukkus NO number 82 ja poole peale. Toimus aktsioon “Pekingi ooper”.  Päris nii suurejooneline, nagu kodulehekülg lubas, asi ei olnud, kuid laval oli puhas mäng. Mäng mängult ja mäng päriselt. Laval olid näitlejad ja mängu haarati ka publik. Näitamine muutus mänguks muutus tegutsemiseks – acting

Esimeses osas tehti Lavakooli erialatunni ja teatriproovide harjutusi. Kaasa mängis ka publik. Teises pooles sai näha “Pekingi ooperit” ja Mirteli rollisimultaani. Viimane oli õhtu huvitavaim osa. Kaasnäitlejad viskasid Mirtlile rollikindaid. Rollide segapudrus hakkas kõige paremini tööle kordus ning absurd. Oli mõnus teatrigurmaanlus.