Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

DP

Maailmadesse sisse mõtlemine. Nagu kuskil kaugel äärelinnas, kui paned suured kõrvaklapid pähe ja kuulad teiste inimeste muusikat. Seda, mida on täis kõik virtuaalsed seinad, aga mida sul kunagi pole aega kuulata, sest et sõidad mööda maanteid või töötad end hommikust õhtuni ogaraks. Ja siis on see haruldane moment, kui viibid ühe väikelinna teatri endise peakunstiku kabinetis, diivanile on tehtud voodi, õues hämardub ja klappidest kõlab sulle tundmatu muusika ning vahelduseks on ülihea kuulata midagi muud kui Daft Punki, sest et viimased paar kuud ei ole sul ajus uue muusika otsimiseks rohkem ruumi olnud kui need kaks sõna – Daft Punk. Aga sellest on see eest end ogaraks kuulatud. Hommikusöögi järel “Giorgio by Moroder” (Daft Punk – Giorgio by Moroder) ja enne õhtusööki “The Game of Love” (Daft Punk – The Game of Love) ja kuskil Prantsusmaa kiirteel ikka ja endiselt “Giorgio by Moroder”, sest Super U marketist sai ostetud CD, mis maksis 15,99 € ja mis tagasi elu ägedaima autosõidu sellel suvel. Lõuna-Prantsumaa hõljub minuga juba nädala kaasas, kogu oma kuumuse, teatri ja meluga. See kahenädalane pääsemine kodust, pikad kihutamised Euroopa kiirteedel, lõputud naljad ja põgenemised öisesse kuuvalgesse soolasesse Vahemerre, nudistid, niisama prantslased ja teised ootamatud eestlased kuumas Avignioni öös.

Ma pean kirjutama rohkem. Pean.
Aga praegu ei oska ja kuulan Daft Punki ja tõlgin selle otse. (Daft Punk – Something About Us)

MIDAGI MEIST – Daft Punk

see ei pruugi olla õige aeg
sa ei pruugi olla see õige
aga midagi on meis, mida ma tahan öelda
sellepärast, et midagi on meie vahel niikuinii
ma ei pruugi olla see õige
see ei pruugi olla õige aeg
aga midagi meis on, mida ma pean tegema
mingi saladus, mida ma sinuga jagan
ma vajan sind rohkem kui midagi oma elus
ma tahan sind rohkem kui midagi oma elus
ma igatsen sind rohkem kui kedagi oma elus
ma armastan sind rohkem kui kedagi oma elus

Kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

“12 Karamazovit” Von Krahli Teatris

Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.

(Siin vahepeal on teater.)

Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.

Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.

Pekuliaarne mees

esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!

Sõprusest. Atmosfääridest.

Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.

valged hommikud

kui kõrvus kumiseb suvelõpuidülli võimendav süntesaatorimuusika
jarre ja vangelis ja grünberg
ole tänatud youtube, kes sa igapäevase disko meie elutuppa tood
kui seda ei oleks, kuulaksime ainult suve kasvamist ja friigiksime outi, sest kohe on ees hirmus sügis
sex, drugs ja rock and roll
kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga
õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte
ei usu enam armastuse olemasolusse
ei usu enam vihkamise olemasolusse
ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need, mis haiget teevad
paistavad ruloode vahelt sisse
peksavad näkku
sinikaid
ärgata on valus
sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus
tuletavad meelde õnnelikke hetki
raamatute lugemine teeb haiget
akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid
tundub et ei leia
vvaahheell oonn mmaaaaiillmm kkaahheekkoorrddnnee
maailm on minu obsessioon
siis kuulan süntesaatoreid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma järvi ja jõgesid ja vett
mett
tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt
nad tulevad kaunis rongkäigus, kõik need sinu ideaalid
katavad maa, tõusva päikese valgel, oma heledate ja tumedate juustega
taeva sinavasse kuplisse lõikavad kääridega
sisse origamit ja ajaloolist tõde
pärast, tuhande aasta pärast, inimesed loevad
ja mõistatavad, mida sellega öelda küll taheti
mis on see eelnenud elude müsteerium
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
siis tuleb aeg, kui ei ole enam pilvi
siis tuleb jälle
pilvitu taevas
pilvedega.
aga seda, mis siis tuleb.
siis tuleb.
dann kommt wieder
wolkenloser Himmel
mit den Wolken.
aber, was dann kommt.
dann kommt.

See öö, see vanamees, see tulease

See öö, see vanamees, see tulease.
See biit, mis mitte kellelgi ju magada ei lase.
Kell on pool neli pärastlõunal, ma ärkasin just pealinna, eelmiste päevade jaburused pole veel kohale jõudnud.
Kogu aeg loeks keegi peas nagu lõppematut luuletust või mängiks Sven Grünberg süntesaatoreid ja sees käiks ere reiv.
Üleeile hommikul sõitsime Riisiperre, vanasse ja lagunenud mõisa lahendama ühte maailma suurimat mõistatust. Oli filmivõtete viimane päev. Lagunenud mõisa ühte saali oli üles ehitatud härrasmeeste klubi, kus maailma lahedaimas atmosfääris istusid frakkides mehed ja ees mulisesid maarjajääga joogid, ümberringi suits ja kole palavus, Riina ja Jarek mängimas kahe afroameeriklasega pokkerit, Jim, riietatuna musta kleiti, jagamas oma romaane joogialusteks, Kaido purpurse päevitusega, kobar “mõisapreilisid” tantsimas posti- ja mitteposti tantse, pilgud naelutatud higistele kehadele.
Kuidas siis oodati, kuidas võileibu söödi, kuidas öösel võte lõpes, kuidas hävitati kogu “set” ja maagilise kiirusega kadus kogu atmosfäär, kuidas vihma hakkas sadama, kuidas tiigi ääres ringis oldi, kuidas öösel autoga sõideti, kuidas väga hilja koju jõuti.

Vahepeal tahan tervitada kõiki oma uusi tuttvaid, keda ma nende nädalate jooksul saanud olen. Nelet ja Robertit ja Jaaku ja Jarekut ja Helenet.

Eilne päev oli täiesti tavaline päev, sest et mitte midagi ei juhtunud. Kui muidugi välja jätta “Eesti Popsi” festival Telliskivi Loomelinnakus, kus Imandra Lake live vihmas oli võimas ja magusalt raputav, kuidas Ewert And The Two Dragons rokkisid täiega ja live kidra kõlas veel pehmemalt ja valusamalt kui plaadil, kuidas Jarek (tollel hetkel küll Chalice) tegi laval absurdinalja ja laulis üksinda šeffimalt kui terve bänd oleks suutnud, kuidas hängiti, riputi ja rokiti, kuidas õhtul Kalamajja jalutati ja siis tänavaid vahetati, kuidas Robert ja Nele mootori mürisedes rattaga mööda Kungla tänavat sõitsid, kuidas ühes Vabriku tänava hoovis ei olnud enam Tallinn vaid kõik Eesti väikelinnade tagahoovid korraga, kuidas istuti ja joodi veini, kuulati sellist muusikat, et inimesed röökisid naudingust, kuidas flirditi flirdikaartidega, tänu millele hõljus õhus palju lillede nimesid, kuidas tuli YouTube soovilugude ring, kuidas mulle ja teistele õpetati selliseid tantsuliigutusi, et nagu täiega sürr ja kuidas valgeks läks ja kuidas me tahtsime Ukuga mere äärde minna, aga ikkagi läksime Heliose kino hoovi “Eesti Popsi” aftekale, sõites jalgrattal ja jalutades linnas, lauldes marsruudil Kalamaja-Vanalinn rahvalaule ja Valgret, kuidas me kino hoovis jälle pealinnast eemaldusime ja Poola või Veneetsiasse või kuhu iganes sattusime, kuidas me robotit ja soomet tantsisime, kuidas me vetsujärjekordades seisime ja kuidas biit kõlas selline, et see öö, see biit, see hoov, need kõik andsid sellise juhtme tunde, kuidas siis aju jooksiski kokku ja kuidas ma üksinda hommikuses pealinnas kell seitse kodu poole nutsin, kuidas korraga oli kõikide maailmade error sees, sest liiga palju head muusikat on ümberringi.

Nüüd peaks ootamatult reaalseks hakkama.

Sinine esmaspäev

Peas keerlevad igasugused asjad. Magusa augusti saabumise hirm, et kohe ongi suvi läbi. Maos on tühjus, selle hape närib raginaga maoseinu ning tekitab iiveldust. Korter on segamini, akende taga puhub tuul, õues on esimene vaba päev. Termos on täis kuuma vett, käsivartel ja jalgadel on külm. Keha väriseb möödunud nädala mälestustes, tiines hirmus elu olematuse ja unenäolisuse ees. Akna taga on tuuline suvi, raske pärastlõuna. Sõnad kukuvad sõrmedelt, aga mitte midagi öelda ei taha. Tahad küll, aga mitte midagi konkreetset. Kõik moodustub atmosfääridest, lõhnadest, muusikast ja kõigest sellisest ebakonkreetsest. Asjadest kirjutada ei oska. Lugesin just läbi Urmas Vadi “Kirjad tädi Annele”. Selgus tõsiasi, et kui kirjuta, kirjuta asjast. Kedagi ei eruta see, kuidas su jalataldade külge jääb inimeste elamise lõhn. Selles puudub peale atmosfääri igasugune informatsioon. Kelle lõhn? Kellega sa magad? Keda sa suudled? Mida sa tegelikult arvad? Keda sa armastad? Keda sa vihkad? Keda sa taga räägid? Kes sind oksele ajab? Kui palju sa jood? Kui palju sa ropendad? Mida sa ütled siis, kui sa midagi ei ütle? Mida sa tegelikult mõtled? Kas sa oled iseendaga lõpuni aus? Kas sa julged sõpradele rääkida kõigest? Kumba sa rohkem kardad, kas pimedust või üksindust?

Täna ongi selline päev, kus kulged dressides mööda korterit ja üritad kokku panna oma rabedaks muutunud keha ja vaimu. Leida endas tasakaal. Ainukene heli, mis üle huulte on kostnud, on laul. Ma olen korduvalt kuulanud Imandra Lake ja laulnud nendega kaasa, et “head teed, head teed soovin Sul vaid” ja “meri siin seisma jäi”. Praegu söön kodujuustu mustsõstra moosiga.

Vaata, ma kukun

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!