Tagasivaade tulevikku

Pikkamisi ja aeglaselt hämardub vanaaegne elutuba, seni kuni keegi lõikab noaga selle pimeduse läbi ning vajutab nimetissõrmega valguslülitit. Akna taga sajab mitmendat tundi lund. Lumehelveste mahakukkumise hääl seguneb toavaikuses kella tiksumise lõppematu rutiiniga. Kuskilt teadvuse sügavuse alumistest kihtidest tungivad läbi sõrmede valgele ekraanile aastalõpu viimased päevad ja läbi nende kogu viimane aasta. Parema käe nimetissõrm on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud ning kokkukasvav haav tuikab mustade klaviatuuriklahvidega kokkupuutel. Nagu süda tuikab möödunud aasta mälestustega kokkupuutel. Mõlemad on võrdses seisus, nad on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud, kasvavad saabuva aastaalguse uues lootuses kokku, visalt, aga järjekindlalt. Sõrmemuster ja südamemuster. Mõlema sees üks veidi kaardus arm – see aasta kakstuhat üksteist.

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.

Täna ongi selline päev

Täna ongi selline päev, kus kõnnid korteris ringi dressipükste väel.
Täna ongi selline päev, kus vaatad tänapäeval tehtud vanaaegse tooniga fotosid ja oled atmosfääride kütkes.
Täna ongi selline päev, kus vihma sadas kaks ja pool minutit ja sedagi laiguti.
Täna ongi selline päev, kus muusika teeb sind nõdraks.
Täna ongi selline päev, kus ripud reaalsuse ja unenägude piiri peal.
Täna ongi selline päev, kus loed muinasjutte ja usud, et see kõik on võimalik, et on olemas nähtamatud mehed, kõiki armastavad tüdrukud ja kolmerattalised Pakuk-linnud.
Täna ongi selline päev, kus aias tuleb pusaga istuda, sest suveõhtu on ootamatult tuuline.
Täna ongi selline päev, kus kinoekraan tekitab sinus ebamugavaid tundeid, muusika laseb saada rahuldust ja viimase merekaadri taustal, kui nad poolte põlvedeni vees on ja üksteisele otsa vaadates naeratavad, kukuvad tumepunastele kino samettoolidele pisarad ja sa põgened hirmsal kiirusel kinost, sest et mõte armastuse kaduvuse võimalikkusest ajab sind oksele. Sa kuulad klappidest ikka ja jälle Imandra Lake ja jooksed mööda Müürivahe tänavat MacDonaldsi poole, laenad vahepeal telefoni teel oma ühe läpaka akulaadija ühe inimese käest teise kätte, tormad kiirsöögikohta ja tellid kahekordse juustuburgeri, et kuidagi leevendada seda muusika üldoosist tekkivat okserefleksi.
Täna ongi selline päev, kus kohtad Viru tänaval punaseid timukaid, kes osutavad flaieritega piinamismuuseumi poole, kus Raekoja platsil näed kolme pealaest jalatallani süsimusta lükrasse riietatud inimvorsti, kellel on ereoranžid keebid ja kes jooksevad pealinna õhtuses tuules.
Täna ongi selline päev, kus tahaks kogu aeg natukene külmetada, et saaks kindlalt veendunud olla oma olemas olemises.
Täna ongi selline päev, kus eneseusk lööb kõikuma, aga ikkagi usud muinasjuttude võimalikusesse, et aasta pärast on täitunud kõik sinu soovid, millest sa unistad. Sest unistamist ei tasu lõpetada. Muidu ei juhtugi midagi. Kukud sügavasse argikaevu ja solistad seal mitu aastat.
Täna ongi selline päev, kus loed kahte raamatut, vaatad filmi, kuulad muusikat, oled dressipükstes, sest sul on suva, kirjutad liiga palju ja sõnalahtisus kerib seda kõike muudkui edasi, seda tunnet, et korraga on tunne, nagu aimaks midagi. Aimaks või tunneks seda elamise tuuma tumma sisu. Et mis see siis on, mis ärkvel hoiab hinge ja argielust kaotab kogu pinge.
Täna ongi selline päev, kus väljas pimeneb aeglaselt ja Kalamaja haaratakse juulialguste ööde kaissu.

Nüüd tuleb Juhan Viiding, sest tema teab alati, mida öelda.

väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves

ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes

aga meie hoovis
rippus õudne kuu