Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.

Võsul. Ikka Võsul.

Igal aastal olen ma sattunud Võsule. Viimased kaheksa aastat. Viimasel ajal vähem sellesse esialgsesse suvilasse, kus sai sünnipäevi peetud ja eksamiteks õpitud. Lähipäevad veetsin helerohelise maja hiigelverandal ja nautisin selle Eesti nii sooja suve iga hetke. Võsu bussijaamas oli suvilaperemees vastas minunimelise suure sildiga, eelmise aasta külaskäiku meenutava valge raudrohukimbuga ning voucheriga, mis lubab soodsamalt lennata liinil Tallin-Kärdla-Tallinn. Mis tähendab, et peaks sellel suvel veel oma Hiiumaaarmastust rahuldama ja korra seal ära käima.

Võsu on ikka nii puutumatu. Vaid see suur ja vana maja sealt O-Kõrtsi juurest on nüüd maatasa parkimisplatsiks tehtud. See hirmlai veranda lasi enda peal mängida lauamänge ja kaarte ning olla ja naerda. Käisime esimesel päeval Purekkari neemel. See on Eesti põhjapoolseim tipp ja sellist ideaalset rannamaastiku täis. Kivid, muru, liiv, kibuvitsad, kõrred, jälle muru, siis kajakad ja meri. Autoaknast vuhiseb mööda ilusa Eesti vaade, kus mändide vahelt sillerdab pikk ja piiritu rannajoon merega.

Kõike ei jõua nii kui nii üles märkida ja ilma kontekstita puudub neil arusaadavus ja huumor. Aga ikkagi jääd meenutama hetki, kui plaanisime Rakvere surnukuuri helistada või kui kell kaks öösel ilmus suvilast täisvormis jõuluvana. Niimoodi, kild killu haaval moodustub selle suve mälestus.

Võsu. Suvituslinnak.

Kerge suvelõpu paanika hakkab vaikselt linnainimeste nägusid paitama. Linnainimesed üritavad igal võimalikul juhul linnast põgeneda, et leida üles viimane suvi. Varsti rannad tühjad on / ja tühjuses on häbi / läbi tühjuse käib tuul meist mõlemast… kirjutab Viiding. Terveks suureks suveks valgeks jäingi / ma ei päevitanud, ei, oh ei / ja nüüd teiste naiste hulgas käingi / luigena kel nimeks Lorelei.

Võsu bussijaamas ootas mind terve külalislahke perekond, kõigil rannamänniku lilled käes. Hetkeks keeras film end suuremaks kui elu, olin nõukogude aegses dokumentaalis. Neile pole ammu saabunud bussiga külalisi. Ja see oli kuidagi helgelt hilissuvine, raudrohud ja metsalillesülemid.

Klassikaline jäätisekokteil, kaubandusvõrk ja nüüd hirmlai veranda tuulekelladega. Jah, augustipärastlõuna sirtsud sirisevad, mina olen mässitud veidi torkivasse rohelisse lillemustriga tekki ning söögiks teeme kotlette.

Suvedel ja sügistel olen viimasel ajal ikka sattunud Võsule. Viimased seitse aastat. Siin on üks saunaga suvila, kus on armastatud ja hingatud, joodud ning juteldud terveid öid. Siin on teises servas see hirmlai veranda, kus õhkub endiste aegade lõhna. Võsu lõhnab vanaaegselt, see on suvituskoht. Talviti on see üsna tühi. Buss lõpetab oma otsesõidud 31. augustil. Siis hakkab kool. Linnainimesed on ammu unustanud oma suvelõpupaanika. Ostetakse pinaleid ja töövihikuid.

Hiiumaa, pikad udud, jahe DEJ ja mahe taevas

Need hilisõhtused ja varaöised Hiiumaa udud…

Me oleme reisinud kohvitades, naerdes, hirnudes, lõõpides, ironiseerides, lõkerdades, itsitades, naljatledes, koos ja korraga läbi märja ja niiske heina, mis siin Kärdla ümber niitudel kasvab. Pikad ning siledad asfaldiribad suristavad rattapedaalide kriuksudes meid iga päev Kärdla elektrijaama. DEJ ehk diiselelektrijaam on kraadides jahedam kui välistemperatuur, seal hõngub ja heljub õli ja diisli lõhna. Töötegemise ja tolmu lõhna. Ja kui siis astud uksest välja, igavesesse Hiiumaa päikesesse, siis on nii soe tunne. Siin saarel on kogu aeg soe tunne. Eile õhtul sõitsime ratastega mere äärde. Vesi oli nagu peegel, nagu piltpostkaart. Sattusin pildistamisvaimustusse, nägime luiki ja rebaseid. Siis vurasime mööda asfalti, kukkusime kraavidesse, ronisime kõrkjatesse, jõime Calvadost, tapsime sääski, riietusime lahti ja ujusime ja sõitsime jälle ratastega ning öösel mängisime Unot.

Hommikud on säravad, päike kütab väikese valge linnamaja magamistoad palavkuumaks ning sunnib teki alt välja ronima. Ei aita ka lahtine aken. Tuuletõmbus aitaks, aga see lõhuks heleda magamistoa privaatsuse ja tapaks viimsegi unisuse. Siis kohtutakse naeruverandal või ülakorruse köögis, libisetakase dušširuumide põrandail ja jälle vändatakse DEJi.

Hiiumaa kergpilvisesse, pea alati igavesti sinisesse taevasse vaatan. Sinna on hea vaadata. Kuulmiseni.

Kuidas ausalt kõik oli ja veidi "Katku aja lugudest" ka

Et kõik ausalt ära rääkida (ja selgust tuua Ursula imestunud näkku Naissaare mändide vahel), tuleb alustada sellest, et kell neli hakkasin ma kodunt rattaga sõitma, sest et nii oli meilis kirjas, et kella viieks Piritale. Piritalt leidsin ma Monica laeva asemel eest Kristjani ja Elina ning ühe vintis soome mehe, kes eesti keelt hästi rääkis ja lubas meid Naissaarele viia, kuna tema jäi ka Monicast maha.

Pärast muidugi selgus, et meie andmed olid juba väga vanad, aga Anne unustas meile uued meilid saata. Nii me siis vurasime veetaksoga mööda merd ja olime väga kiiresti saarel. Seal viidi meid lausa autoga Omari küüni treppi ja meil jäi veel aega kaks tundi näitlejatega juttu rääkida ja teed juua.

Ja siis me vaatasime “Katku aja lugude” läbimängu. Veel veidi rabe aga maagiline ikkagi. Mida suuremas plaanis on näitleja ja mida ilusam on üksik sõna ning laul – seda meeldivam mulle. Prügi ja siblimist oli ka palju. See häris veidi silma, aga loodame esietenduseks selle kadu. Lõpp on etteaimatav, aga samas eriline. Ja kui nad kõnnivad seal nagu ära ja õhku ja kuidas mõjub akustika seal – ilus.

Igasuguseid mõtteid tuleb pähe, nagu inimestel kombeks, ja nii saadki aru, et meie ajal ehk ajastul räägitakse surmast vähe ja seda nagu mingi aeg ei olekski, aga tegelikult on ta kogu aeg olemas ja nii ongi hea vaadata ja olla vahel veidi sellises maailmas, nagu Naissaarel järgmise nädala jooksul pakutakse. 

Täna Hiiumaale.