Silt: mäng

-9. Inside

Igapäevaelu, Mäng, Muusika

Tegelikult on jäänud mitu kirjutamise päeva vahele. See osutus raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, aga alla ei tasu siiski anda. Mitte kirjutamise põhjuseid on suuresti kaks. Esiteks kontsert-tuur “Estraadilainel”, kus koos Kalle Sepa ja Kaire Vilgatsiga laval olin ning tekstiosa esitasin. Mihkel Raud kirjutas väga hea tekstipõhja ja suupärastasin ning korrigeerisin seda oma karakterile vastavalt. Saalid olid sooja vastuvõtuga ning publikut täis. Eriti tänuväärsed tundusid inimesed täna Jõhvis (kuupäev on küll uus juba kalendris) ja esimesel kontserdil Pärnus, aga ega ka Tallinna ja Tartu publik üldse alla ei jäänud. Enne pühi on tore inimesi hea muusikaga rõõmustada.

Teine mitte-kirjutamise põhjus on pikad bussisõidud esinemispaikadesse. Tegelikult peaks see ju just kirjutamist soodustama, aga sattusin kogemata iPadis mängule “Inside”, mis on minusugusele algajale mängijale täielik meistriteos. Kõik pikad tunnid veetsin selles lummavas ja kummastavas maailmas, lahendades mitte väga raskeid puslesid. Tegijad on Taanist ja see on ülimalt filmilik ning visuaalne ja emotsionaalne kogemus.

Soovitan väga proovida. Tekkis väga tahtmine midagi uut ja samalaadset katsetada. “The Legend of Zelda” pidi väga hea olema, aga ega sellepärast vast Nintendo Switchi veel ostma ei hakka. Spekuleerivad, et ehk tuleb ka iPadile.

Need bussisõidud orkestriga on toredad. Pimedatel maanteedel räägitakse anekdoote ja lõbusaid lugusid. Aeg möödub üldse teistmoodi. Ollakse seltskondlikumad kui argipäevas ja lood… lood kõlavad. Nagu vanasti pimedates talutubades. See mälestus on juba poistekoori sõitude ajast kontserditele.

Praegu kõik. Homme (ehk siis juba täna) lähen NO99 esietendus(te)le ja proovin ise ka üle pika aja kultuuri tarbida.

Pekingi ooper Teatris NO99

Teater

Täna kukkus NO number 82 ja poole peale. Toimus aktsioon “Pekingi ooper”.  Päris nii suurejooneline, nagu kodulehekülg lubas, asi ei olnud, kuid laval oli puhas mäng. Mäng mängult ja mäng päriselt. Laval olid näitlejad ja mängu haarati ka publik. Näitamine muutus mänguks muutus tegutsemiseks – acting. 

Esimeses osas tehti Lavakooli erialatunni ja teatriproovide harjutusi. Kaasa mängis ka publik. Teises pooles sai näha “Pekingi ooperit” ja Mirteli rollisimultaani. Viimane oli õhtu huvitavaim osa. Kaasnäitlejad viskasid Mirtlile rollikindaid. Rollide segapudrus hakkas kõige paremini tööle kordus ning absurd. Oli mõnus teatrigurmaanlus.

Kuidas me suhlame arbuusisuhkrus ja kuidas normaalsused muutuvad ja kuidas me ei tea, mida tähendab dihotoomia, sest et see on tegelikult väljend mitte võõrsõna ja kuidas kõik on nii magu ja soe

Uned

Seda õhtut ei anna sõnades nii või teisiti kirjeldada. Sõnasse saab raiuda mõned atmosfäärid ning üksikud repliigi, pilti aga hetked. Kõik hetked on nii või teisit mööduvad. Aga nagu kirjas Alliksaare luuletuses “Aeg”: “Ei ole mõtetult elatud aegu, / mõte ei pruugigi selguda praegu“.

Neli meest ja üks naine “ehitavad” nimetissõrmedest relvad ning puhuvad “tossavad” torud suitsust puhtaks kahe eraldi konkreetse puhumisega. 
KOOS: (Üsnagi pudikeelselt) Finito djadja! 

Teile ei ütle see midagi, aga mulle ütleb, ja sellepärast panen kirja tolle UNO-mängu õhtu kvintessentsi ja sukeldun hetkeks veel kord algusesse ning atmosfääridesse. UNO on nii või teisit vallanud osa meie teatrist ja nüüd ka juba veel vähe välisemaid seltskondi. Tänu modifitseeritud reeglitele on sellest lisaks süütule lapsemängule saanud ka kiiruse ning tähelepanelikkuse test. Mängus on adrenaliini. Ja teatud kohtades ka kõvasti ropendamist. Mõni tund peale mängu algust võib juba kuulda “ladinakeelset” huumorit ja pista pea kaenla alla, joonistada naabritele roppusi otsaette. 

Siis jaotatakse erivärvilised kaardid laiali. Ja kellelegi ei ütle enam see eilne õhtu midagi. Need naerud naerdi seal ära ja need hullused said ainult osaks nendele, kes tollel õhtul sellest aru said. Esmaspäevased arbuusid on punased… (need on need ainumad, mis õiget värvi). 

Mõnes mõttes on totaalne “juhtme kokku ajamine” alati teraapiline. Sest, et siis saad sa kinnitust, et pole ise veel täiesti hulluks läinud. Teised kõrval on ju täpselt samasugused. Ja siis kaobki juba arusaam, mis on reaalsus ja mis on tegelikus. (Ning kas reedesed arbuusid on sinised või valged. Ja kas pühapäevased arbuusid ikka on pruunid.)

Nii kui nii kõnnime kõik ühises arbuusisuhkrus. Mõned lihtsalt ekslevad pidevalt Unustatud Töökojas. (Originaalis, Brautigani sulest siis – Forgotten Works). Nii me elame oma elu siin arbuusisuhkrus. 

Kõik on pidevas muutumises. iDEATH on iga päev eraldi nägu. Nagu meie eludki on iga päev eraldi nägu ja annavad meile julgust oma pidevas muutumises. Pidevast muutumisest peab teadlik olema. Ei tasu kinni hoida eilsest normaalsusest. Sest et muidu sa arvad, et enam ei olegi normaalne. Eilne normaalne ei saa olla kogu aeg normaalne. Ja täna on uus normaalsus. (Vabandan katkendlike mõtete pärast. Aga eks see kõik ole üks “dihotoomia” (siinkohal võtta seda kui väljendit, millest enamik aru ei saa, mitte võõrsõna))

Öö ootab meid oma voodis ja on sõbralik. Ta tahab meile pai teha. Ärge karte ööd. Puhake ka. Siis tuleb uues päev suhlamiseks. Arbuusisuhkrus.