Täna ongi selline päev, kus kõnnid korteris ringi dressipükste väel.
Täna ongi selline päev, kus vaatad tänapäeval tehtud vanaaegse tooniga fotosid ja oled atmosfääride kütkes.
Täna ongi selline päev, kus vihma sadas kaks ja pool minutit ja sedagi laiguti.
Täna ongi selline päev, kus muusika teeb sind nõdraks.
Täna ongi selline päev, kus ripud reaalsuse ja unenägude piiri peal.
Täna ongi selline päev, kus loed muinasjutte ja usud, et see kõik on võimalik, et on olemas nähtamatud mehed, kõiki armastavad tüdrukud ja kolmerattalised Pakuk-linnud.
Täna ongi selline päev, kus aias tuleb pusaga istuda, sest suveõhtu on ootamatult tuuline.
Täna ongi selline päev, kus kinoekraan tekitab sinus ebamugavaid tundeid, muusika laseb saada rahuldust ja viimase merekaadri taustal, kui nad poolte põlvedeni vees on ja üksteisele otsa vaadates naeratavad, kukuvad tumepunastele kino samettoolidele pisarad ja sa põgened hirmsal kiirusel kinost, sest et mõte armastuse kaduvuse võimalikkusest ajab sind oksele. Sa kuulad klappidest ikka ja jälle Imandra Lake ja jooksed mööda Müürivahe tänavat MacDonaldsi poole, laenad vahepeal telefoni teel oma ühe läpaka akulaadija ühe inimese käest teise kätte, tormad kiirsöögikohta ja tellid kahekordse juustuburgeri, et kuidagi leevendada seda muusika üldoosist tekkivat okserefleksi.
Täna ongi selline päev, kus kohtad Viru tänaval punaseid timukaid, kes osutavad flaieritega piinamismuuseumi poole, kus Raekoja platsil näed kolme pealaest jalatallani süsimusta lükrasse riietatud inimvorsti, kellel on ereoranžid keebid ja kes jooksevad pealinna õhtuses tuules.
Täna ongi selline päev, kus tahaks kogu aeg natukene külmetada, et saaks kindlalt veendunud olla oma olemas olemises.
Täna ongi selline päev, kus eneseusk lööb kõikuma, aga ikkagi usud muinasjuttude võimalikusesse, et aasta pärast on täitunud kõik sinu soovid, millest sa unistad. Sest unistamist ei tasu lõpetada. Muidu ei juhtugi midagi. Kukud sügavasse argikaevu ja solistad seal mitu aastat.
Täna ongi selline päev, kus loed kahte raamatut, vaatad filmi, kuulad muusikat, oled dressipükstes, sest sul on suva, kirjutad liiga palju ja sõnalahtisus kerib seda kõike muudkui edasi, seda tunnet, et korraga on tunne, nagu aimaks midagi. Aimaks või tunneks seda elamise tuuma tumma sisu. Et mis see siis on, mis ärkvel hoiab hinge ja argielust kaotab kogu pinge.
Täna ongi selline päev, kus väljas pimeneb aeglaselt ja Kalamaja haaratakse juulialguste ööde kaissu.
Nüüd tuleb Juhan Viiding, sest tema teab alati, mida öelda.
väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves
ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes
aga meie hoovis
rippus õudne kuu