sel ööl kui keegi mürgitas mu koera

sel ööl kui keegi mürgitas mu koera
ulus tuul rohkem kui kakskümmend kuus sõlme tunnis
tume öö, mis keeras end kerra
majade vahel asuva kuuseallee taha
ma olin kõigest kuusteist
ja juustuvabriku kõrvalt leitud
elu esimese armastuse udemeid maitsnud
joobnud suurtest mõtetest ja kartsin
kõige rohkem surma oma elus sellel hetkel
sest keegi ei olnud seletanud
mis asub hääletu pimeduse taga
veel oli jäänud kõvasti aastaid
aga ma ei tundnud eesootavat aega
ja seega kartsin kõike
öövarje
üksindust
armuvalu
isegi seda, kuidas tuul sellelel koeramürgitamise ööl
kuuseallee okastikus ringi rebis
ometi jah
nüüd ometi mõtlen
et kuidas ma lootsin ja joobusin
selle kaks korda vanema naise hingeõhu kütkeis
ja olin kartmatu samal ajal
sest uskusin iseenda kõikvõimsusesse
sellel koeramürgitamise ööl
mil tundsin sõpruse ja armastuse väljarebimist südamest
mõned lennukid lendasid pea kohal
tuues sõnumeid ülaltpoolt pilvi

selle tugevusega tuule mõjul undavad peened traadid
õõtsuvad jämedad puuoksad
vihmavarju kasutada on raske
tühjad plastmassist vedelikunõud kukuvad ümber
ja ta tugevneb veelgi
kerib kurgust üles
armastuseagooniaaatomid
paisuvad tormiseks kõvaks rajutuuleks
selle tugevusega tuul liigutab kohalt kinnitamata esemeid
võib põhjustada kergeid purustusi
igasugune liikumine vastu tuult on ülimalt raske
autod maanteel kalduvad kõrvale
tuule mõjul murduvad puuoksad ja südamed
ja lõpuks…

vastu hommikut taandub tuul
vaid neli sõlme
selle tugevusega tuult on tunda näol
puude ja põõsaste lehed sahisevad ja värisevad
tuulelipp hakkab liikuma
lipp lehvib kergelt
suits kaldub püstjoonest tuule suunas
rohkem kõrvale kui vaikse tuule puhul
see on vaikne tuul
mida nahk ei tunne
milles lehed ei liigu
ja järves veepind väreleb
ilma valgete harjadeta

mu pisarad põrkuvad kuuseallee kõnniteeäärel
ja keegi mürgitas mu koera
ning ulus armastuse olematuks

mu koer oli afgaan
hurt – jahikoer leopardide ja gasellide küttimiseks
mu tuul oli afgaan
kuum edelatuul amudarja ülemjooksul
afganistani mägedest alla
türkmenistani ja usbekistani lauskmaale
mu koer oli chinook
cha-cha, ma belette
mu tuul oli chinook
föön kaljumäestiku idajalamil
lumeõgija
peamiselt talvel

6. jaanuar 2015
kodus

kui ma suren siis matke mind sohu

kui ma suren siis matke mind sohu
sinna järve kus turbane vaip
taga puude ja raja ja rohu
vajub aeglaselt põhja mu laip

sajab sügise alguse rahe
pinnal peegeldub mändide värv
kustub aeglaselt minu tahe
neelab kurbuse vaikne soojärv

nii kaua kui keha on lagu
langeb pinnale aeglaselt lumi
nii elada tahtsingi nagu
ühes filmis kus lõpp oli uni

tuleb talv külmub järvele jää
valges vaikuses vaikib ka lind
peale tühjuse miskit ei jää
pole armastust, sind ega mind

sel poisil polnud erilisi huve

https://soundcloud.com/greghaines/03-183-times

sel poisil polnud erilisi huve
tal oli tunne, et tal elab ämblik kõhus
nii oli tundnud juba mitu suve
kui hõljus kummalisi lõhnu õhus

ta magas väga pinnapealset und
mis siis et öödes oli surmavaikus
ning nägi unes kiiskavvalget lund
kus viiulite kauge krigin kaikus

ta väga kaua tundis viiulite lõhna
mis aariad saagisid ses rahulikus öös
ja väga tahtis oma ihu kõhna
veel hoida mitu pikka suve töös

ta naeris palju, ravis ennast ise
ning iseendast lugu pidas küll
nii peatas hetkeks endast väljumise
ta ümber kiilide ja liblikate tüll

Pärast piparmündimaitselise hambapasta hilistalve

teatud anatoomiliste eriärasuste tõttu
ei tundnud ma välikemmergust õhkuvat külma
mida see tüdruk ütles tundvat
kui käis märtsivarajases õhupäikeses
seal raagus sirelite all väikeses majas asju ajamas
me olime just armunud
või õigemini mina temasse
sest ma polnud julenud midagi öelda
kartes et ta jookseb mu eest
läbi lume sest kevad polnud veel tulnud
öösiti oli väga külm ja kui ei olnud aega
et ahje kütta või tahtmist
külmetasime hommikul väga jahedas
või oli köögikapil jäätunud või
aga hommikud
kui lõpuks plekk-kruusi sai valatud liiga suur kohv
mida me jõime pea tunni
kui vana köögi kivipõrand
villaste sokkide ja kalosside all endam tunda ei andnud
kui värske keemiahõnguline piparmündilõhn
roomas mööda köögi laua vakstut
ja kui mitu päeva hiljem me suudlesime
esimest korda
ja ma tundsin seda piparmündi maitset oma suus
just pärast hammaste pesemist
solgiämbri soga rikkus valge
isegi veidi roosakas pasta ja sülje segu
sest külmast kangete kätega kraapisime igemed veriseks
ma kahtlusasin end temasse armumises juba ammu
aga need kaks nädalat seal maal
kus lumi lumi oli igal pool külm
oli lumi
me katsusime hästi vähe rääkida
ja hoopis rohkem lugeda
aga unustasime end teineteise silmadesse
jutustasime lapsepõlveraamatuid ümber
neid iidsete aegade lugusid ja seda hiina portselanilugu
muinasjutte kus tagasi ei tohtinud vaadata
sest sa muutusid kiviks
ja kaevanduselugusid ja malahiitlaegast
haapsalu valget daami ja esimese vabariigi aegset laulupidu
kus inimestel oli raamatus rõõm
ma kirjeldasin sellele tüdrukule
raamatute lõhna ja seda
kuidas ma salaja kuuri pööningul käisin
saepuruste lauajuppide vahel
ungari muinasjutte lugemas
ja hiljem võtsime pruuni õllepudeliga naabrilastega
õunakisselli metsa kaasa
sinna kus me nägime kitse pealuud
ja sinna kust me karjudes põgenesime
aga enne olin selle naabirpilkaga
teinud nalja inimeste ja meeste ja naiste üle
ja minu tolle hetke tüdruk kelle poole ma vaatasin
kui ma temaga raamatutest rääkisin
suus piparmündi ja tema hingeõhu maitse
meil oli hästi külm need kaks nädalat
ja ma unistasin kuidas sirelid hakkavad õitsema
ja kuidas me linnast siia maale kolime
terve suve läbi alasti muru peal lebame ja pilvi vahime
kuidas ma alevi poest jalgrattaga hambapastat, leiba ja lastevorsti toon
sest kelder oli veel kartuleid täis ja vanaema ajast
oli veel igasuguseid asju meile kasvama pandud
ja kuidas pärast seda
kui me esimest korda lõpuks läbinisti teineteise omaks saime
tuli bussiga linna sõita
sinna linna
kus keskküttesoojus meie erinevates korterites
sulatas kõik kuidagi vormituks massiks
meie vajadus üksteise järele
voolas laiali nagu sulavõi
ajaga muidugi
ja sirelite õitsemise ajaks oli niikuinii ammu juba kõik
ning ma vaatasin terve suve üksinda taevasse
vahepeal nutsin ka, hästi vaikselt
eriti hommikuti pärast hammaste pesu
kui ma tema maitset enda suus tundsin
ja õhtuti ka
kui ma vähkresin voodis
sest majas ei olnud kedagi ja ma kartsin
piparmündilõhna ning seda et aeg
ei parandagi midagi ära
ja ma lugesin terve suve muinasjutte
vanu lasteraamatuid ja siis
kui ma tõin lilli aiast
vaasi
kogu aeg lõhnas nagu sina
aga ma harjusin
üksindusega
nagu me kõik harjume
ainult hambapasta lõhn
ei lasknud vahel öösiti uinuda

järgmisel talvel
kui ma sõitsin bussiga maale
oli valge lumi
sinine taevas
ning vahepeal jooksis must metsatriip
mul oli hästi ülev tunne
ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga
kelle juuksed lõhnasid kui lagrits
ma väljusin meelega tema peatuses
koputasin õlale ja küsisin
kas ta on lugenud ungari muinasjutte
hiljem kõndisin 4 kilomeetrit
läbi pimeda põldude vahel
maakodu uksel naeratasin
kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud
et hästi totakalt tõenäoliselt
me lugesime terve suve
uut ameerika kirjandust
ja
hiljem sai temast minu päev ja öö

Vahel on selline päev, kus luuletused kukuvad ise paberile

ÜHEKSALEHELISE SIRELIÕIE ÖÖ

ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna
et täna oli see päev
kus midagi erilist ei juhtunud
valgus oli küll imeline täna õhtul
kõik istusime koos verandal ja jälgisime
kuidas päike metsa sisse uppus
ja jämeda täiskuuga kohti vahetas
kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale
heleroosa taeva mille sisse
oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda
täna oli see päev
kus hommikualguse unises uimas
suudlesime kastemärjas rohus nii
et riietest tungis läbi rohumärg
roomas üdini ja pani üle keha värisema
kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama
kus plekk-kastekannust kallati vett kaela
kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse
kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem
kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunases malbes lääguses
kirjutatakse kladedesse
et täna oli see päev kui me
õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime
kus rohi torkis kaelu kui vaatasime üles taevasse
ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju
lendavat klaverit ja suurt siidmusta hüljest kolme loivaga
maailma suurimat leivavabrikut kus töö käib hilisõhtust varahommikuni
ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna
mööda varahommikust linna ja saadavad endid poodidesse
arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust
et täna oli see päev
kui päike uppus tumeda metsa sisse
kirjutatakse kladedesse
et täna midagi erilist ei juhtunud
samas tähele panemata
kui palju oli selles päevas hetki
mis tasuks igavesti romaanilehekülgedele talletamist
kallutatakse tühjaks piparmünditee kruus
ja kustutatakse vanaaegne laualamp
ning vaadatakse
kuidas sireliõieöö oma üheksa kroonlehega
hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias
haaratakse kinni sellest inimesest
kes on kõige parem maailmas
kelle hingetõmbed tekivalge all
rahustavad sinu kõige õudsemad hirmud
rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi
sa tunned tumenevas öös
puhaste juuste ja magava armastuse lõhna
kadreerid fotograafiliste silmadega
möödunud päeva hetki
korrastad kogu oma sisemist arhiivi
lahterdades erinevatesse kastidesse head ja kurjad mälestused
kallistad seda suurt üheksalehelist sireliõieööd
hiilid tasahilju voodist
et seista rohumärjas õunapuuaias
ja tunda kogu maast kerkivat jahedust
oma peas
mis mõtted kõik selgitab
kerib su ümber aastasadade tarkuseudu
hingad korraga sisse kogu maailma teadvust
kallistad iseennast selles suures ja heledas öös
kuuled puude kasvamist
rohu hingamist
ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi
poed teki alla
jalgadel niidetud murukõrred kõditamas ööd
kallistad magajat
suled silmad ja näed unes
kuidas ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna…

17. juuni 2011

KUS OLED SINA SIIS KUI

kus oled Sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha

kus oled Sina siis kui sõidan mööda maanteid
janunedes öödest haaran sõõmu
hingan sisse möödakihutavaid vaateid
tunnen Sulle mõtlemisest rõõmu

aeg astub alati omasoodu
hämaras valguses uneleb loodu

17. juuni 2011

RABAS

suur suveõhtu voolab me peale
loojuv päikene suudleb me huuli
mätaste tasases loksumises
hingab rahulik raba
laseb pisikestel lendavatel putukatel
teha mu habemesse pesa
lebame jalad surutud mürkrohelisse
märga ja niiskesse samblasse
üsna madalalt üle me peade
lendab üks lind kelle nime ei tea me
igas tema tiivalöögis on sees
kõikide maailmade suurus
suveõhtu voolab me peale
katab silmad sooja kukkuva päikese
viimaste kiirtega
ja niikaua
kuni varvastel ei hakka veel külm
hoiame teineteise ümbert kinni
ma korjan Su nabaservast marju
ja peidan need männipuu varju
niiskesse jahedasse samblasse
kuhu homseks on kasvanud
seitseteist Sind
õõtsute niiviisi saabuva suve päikesekullas
ja kogu maailm käib teid vaatamas
sest teisi nii erilisi pole
kasvate rabaga üheks
aastasadade pärast murenete
magusaks huumusemullaks
ja seitsmeteistkümne Sinu peale
heidavad kord uued
kes hoiavad ümbert kinni
korjavad teineteise
nabaservast marju
kallavad sellest saadud siirupiga
üle kogu suure raba
soo ja ilma
ning kõik kleepuvad nende armastusse
kogu maailm muutub läbipaistvaks
ja korraga on kõigile selge
milleks edasi hingata

joome nabaservamarjade siirupit

17. juuni 2011

ME KÕIK SAAME SIRELIPUUDEKS

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teist korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
nii kõigile – seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

26. juuli 2010

ÖÖSEL JÄRVE KOHAL

jahe mahe õhk kannab Su lõhna
üle pimeda aurava uduse järve
aiman Su kuju seal, keha nii kõhna
tunnen Su maitset ja tajun Su värve

selle öö sosin tõmbab mind lahti
lennutab kõrgele pilvede kohale
Sina jääd alla, pead vee ääres vahti
ma lendan linnade kohale

hingan endasse terve maailma
lendan kesk ääretut kõiksust
seal üleval olles, läbi Su silma
näen korraga maailma väiksust

16. juuni 2011

Elada nii, et elu oleks luuletus

Täna on pühapäeva lõuna. Minu Kalamaja üürikorteris keerleb tolm hilistalve munakollases päikesevalguses. Need harvad hetked kui talvel paistab päike, on ilmelised. Need harvad hetked kui su sees paistab päike, on imelised. Talvel teeb päike isegi kuidagi kurvaks. Tuletab meelde kõikide suvede igatsused ja unistused. Lõputud lõhnad, hulluks ajavad vestlused ja nukrad kaugused. Täna kuulan Eplikut ja Pokineni. Ausad viisid ning kõikeütlevad sõnad.

Aasta esimene kuu läks nii, et Sa ju ei märganud. Alles oli see hetk, kus viimased vanalinna majad said värvidega ülevalatud, kus valgetes kostüümides Dmitri Krõmovi üliõpilased ja näitlejad ehitasid Linnateatri Lavaauku üles terve Tallinna Vanalinna ning kuidas kõrvulukustav ilutulestik pühkis meist eelmise aasta ning valas üle šampanjaga. Kus aasta esimesel päeval oli säärane pohmell, et selle päästis vaid sõprade sünnipäev rohke mineraalvee ja hatšapuriga. Ja kuidas aasta esimese nädala Tartu ravis pealinnahaige inimese hinge, kuidas lumi sadas kõrvulukustavalt. Alles olid need väga head etendused ja siis need veidi kehvemad etendused, head kinod, ilusad õhtud ja unistuste inimesed. Ikka need unistuste inimesed, kelle pärast tasub elada. Kellega vesteldes tunned, et elad. Erinevad õhtud erinevate sõpradega, töllerdamised, tillerdamised, tsillmised ja villmised, trinkimised ja tantsimised, armumised ja igatsused, õhkamised ja ohkamised, salajased kohtamised, sõnasõjad ja salasõnad, kallistamised ja killustumised, paitamised ja puiklemised, taasarmumised ja armitaastamised, sügavad ja kerged, lihtsad ja keerulised. Oh ajad, oh kombed!

Talvest on saanud veebruarialguse pidev libe. Tänavail on libe ja peades on libe. Kohevast lumest on saanud tihe tamp jalge all ja järgmised mitu kuud tõotavad tihedat tampi, nii teatris kui mujal. Teha on alati nii paju, aga enamus sellest on ilus ja kosutab hinge. Eks me kõik tahame ju elada oma elu nii, et see oleks nagu üks pikk ja ilus luuletus. Ma nägin täna öösel unes oma elu. Sellist nagu see võiks olla. Polnud häda midagi, võibolla vaid, et liiga erootline elu oleks see. Tahaks rohkem neurootikat. Käin ujumas, et vahetada keskkonda. Saada sellest talvisest asfaldist, poriveest ja sulalumest mõned korrad nädalaski sinisesse jahedasse veealusesse ilma. Ujuda oma alateadvuse sügavates soppides.

Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009